Hannes Luts.

FOTO: Erakogu

Tallinna trammi- ja trolliliinide olukord on väga kehv, ent hea peale­hakka­misega saaks elektri­transpordiga linnaelu palju paremaks teha, kirjutab trans­pordi­süsteemide analüütik Hannes Luts.

Elektritranspordi olukord Tallinnas on viimasel ajal korduvalt leheveergudele jõudnud. Kuigi saaste­kvootide eest ostetavate trammidega püütakse luua positiivset kuvandit, avaldub tegelik olukord hoopis mustemates toonides. Lubamatult sageli kuuleme uudiseid, kuidas järjekordne tramm on rööbastelt maha sõitnud või lausa süttinud. Parem pole olukord ka trolliliikluses, kus kontaktliini rikked ning vooluvõtjate purunemised on viimasel ajal üha sagedasemad. Trollid tahab Tallinn õigupoolest üldse likvideerida. Läinud detsembris suletud liin nr 2 tõestab seda ilmekalt. Tekib õigustatud küsimus, miks on Euroopa rohelise pealinna tiitlile kandideeriva Tallinna kõige keskkonnasõbralikumad transpordiliigid sellisesse kriisi langenud.

Tallinna trammivõrku on kogu iseseisvuse aja kimbutanud tehnoloogiline mahajäämus ning kohati ka lausa uskumatu ebakompetentsus. Vaadakem siinkohal lähemalt peamisi põhjuseid, mis teevad trammist meie pealinna kõige aeglasema ning ebakvaliteetsema ühistranspordiliigi.

Suur probleem on trammiteede ebapiisav hooldus, näiteks rööbaste lihvimine. See taastab rööbaste korrektse profiili, mis tagab sujuva sõidu, madala müra- ja vibratsioonitaseme ning pikendab rööbaste eluiga. Toetudes ühe trammipargi töötaja väidetele, puuduvad Tallinnas nüüdisaegsed seadmed seesuguseks hoolduseks. Ametlikult on Tallinna trammipargil olemas küll lihvimisvagun, kuid lihvimistööd, mis tõepoolest rööbaste profiili taastaks, ei ole selle uunikumiga juba ammu tehtud. Seda tõestab ka hiljuti minu arupärimisele saadud vastus Tallinna Linnatranspordi ASilt, milles tunnistatakse vajadust kõnealune seadmestik soetada. Konkreetsetest plaanidest aga vaikitakse.

Paraku on Tallinnas üha rohkem trammiteid, kus rööbaste veerepind on niivõrd deformeerunud, et nende tasasust taastada pole võimalik enam isegi lihvimisega. Lausa katastroofiline on olukord Kopli trammiliinil, kus näiteks Sitsi ja Angerja peatuse vahel on vibratsioon trammis üle igasuguse piiri.

Isegi Tartu maantee alles hiljuti rekonstrueeritud trammiliinil on rööbaste deformeerumine tänavate ristumiskohtadel juba praegu probleem. Kui Tallinn istub veel seitse-kaheksa aastat, käed rüpes, ega tee midagi, võib sellegi trammiliini kallid rööpad sama hästi kui maha kanda. Tegelikult peaks aga üks trammirööbas korraliku hoolduse korral vastu pidama 30–40 aastat. Ka nende väheste remontide puhul, mida tehakse, võib sageli näha lausa äärmuslikku kokkuhoidu, mis nullib  kogu tegevuse mõtte. Nii «remonditi» alles paar aastat tagasi trammiteed linnahalli juures, kus ei raatsitud isegi saastunud ballasti (pigem oli seal liiprite vahel küll tavaline muld) korralikult välja vahetada. Kohati oli näha, et uut ballasti on seal lihtsalt vanale peale kallatud. Praegu vohab sel teelõigul juba umbrohi.

Veelgi kummalisem oli pisut varasem Kopli tänava remont, mille käigus kohendati ka trammitee ja tänava vahelist ala. Ühel lühikesel lõigul otsustasid aga tee-ehitajad, et välimise trammirööpa ja tänava äärekivi vahelisele alale oleks tore paigutada mulda, et seal ikka muru kasvaks. Paraku unustasid nad ära, et trammitee ballasti katmine mullaga ei ole just kõige targem idee.

Lisaks on Tallinnas igakevadine probleem teede lappimine killustikusõelmetega, mida tehakse agaralt ka trammiteede vahetus läheduses. Võib olla küll tore vaatepilt, kuidas trammirattad kivikesi tolmuks jahvatavad, kuid igale trammirattale ja rööpale põhjustab see kahjustusi, need kuluvad kiiremini.

Kõik need on rumalused, mis maksavad Tallinna linna elanikele miljoneid. Mis mõtet on osta uusi tramme, kui ebapiisav hooldus ja korrast ära trammiteed nullivad igasuguse kasu, mis uue veeremi kasutuselevõtt annaks?

Trammipark püüab küll piskuga, mis saadaval on, liiklust toimivana hoida, kuid nii on põhirõhk kvaliteedi asemel vaid odavusel. Paraku osutuvad odavad asjad pikas perspektiivis sageli väga kalliks. Tallinna trammivõrgul pole aga pikka perspektiivi – põhirõhk on liikluse igapäevasel käigushoidmisel. Samasugune seis on ka trollipargis. Veel mõni aasta tagasi valitses seal palju parem olukord. Näiteks on trollipargil õnnestunud välja vahetada suur osa nõukaaegsetest pöörangutest, tänu millele ei veni trollid neis kohtades enam nii aeglaselt kui varem. Kui uusi pööranguid veel paremini stabiliseerida ning investeeringuid jätkata, võiks trollid neid veelgi kiiremini läbida. Paraku on Tallinn rahapaigutused trollivõrku sisuliselt ära keelanud. Seda tõestab ilmekalt ka fakt, et ajal, mil linn on paari aasta jooksul soetanud ca 100 diiselbussi, pole leitud raha mitte ühegi uue trolli ostmiseks. Võrdluseks: Riia otsustas hiljuti soetada 125 uut lõõtstrollibussi.

Juba aastaid on investeeringud Tallinna bussiparki märkimisväärselt ületanud elektritranspordi omi. Samas sõidab ligi pool meie pealinna ühistranspordikasutajatest just trolli ja trammiga. Miks forsseerib linn keskkonda saastavate transpordiliikide arengut, kui võiks linna saaste- ja mürakoormust elektritransporti toetades vähendada? Tegelik hinnaerinevus näiteks trolli- ja bussiliikluse vahel on väike, mistõttu ei saa väiteid trollide kallidusest kuidagi tõsiselt võtta. Ka ei ole tänapäeva trollidel bussidega võrreldes mingeid tehnoloogilisi puudusi.

Tegemist on kummalise vimmaga elektritranspordi suhtes, mida on kantud juba aastaid. Miskipärast jätkub elektritranspordi jaoks alati kõige vähem raha. Ka trammi- ja trollijuhid on alati olnud viimased, kelle palgatõusuks raha leitakse. Juba seitsme aasta eest väljendas tollase Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise juht muret pideva lobitöö pärast, mida Tallinna Autobussikoondis tegi elektritranspordi vastu ning bussiliikluse poolt. Nüüd, mil autobussikoondis on trammi- ja trollipargi sama hästi kui alla neelanud, halveneb elektritranspordi olukord veelgi.

Kannatajateks selles vastuseisus on aga linlased ise, kelle tervise ja elukeskkonna kvaliteedi arvel see toimub. Trollid ja trammid ei ole leiutatud niisama, vaid eelkõige selleks, et pakkuda linnades energiasäästlikku, stabiilset, saastevaba ning vaikset ühistransporditeenust. Erinevalt diiselbussidest ei sõltu need naftast, vaid võimaldavad energiat toota meie endi kodumaisest toorainest, olgu selleks siis biomass, prügi või hoopis tuul. Isegi põlevkivist elektrit tootes saastame keskkonda kokkuvõttes vähem, kuna trollid on bussidest tunduvalt efektiivsemad. Pealegi on need meie oma inimesed Ida-Virumaal, kelle töökohti me seeläbi kindlustame. Arvestades energiakulu väikest osatähtsust elektritranspordi kogukuludes, saaks Tallinn väga lihtsalt käituda ka rohelisele pealinnale vääriliselt ning minna siin sajaprotsendiliselt üle rohelisele energiale. Elektritranspordi kilomeetrihind tõuseks seeläbi vaid umbes kolm protsenti.

Peagi saabuvad uued trammid ning ulatuslik trollivõrk on Tallinna jaoks võimalus teha kannapööre ühistranspordi arendamises. Meil on valik, kas rõhuda vaid odavusele ning suurendada linna saaste- ja mürakoormust veelgi või hakata tõsiselt tööle linnakeskkonna kvaliteedi tõstmise nimel. Elektritranspordil on selles asendamatu roll.