Tõnis Saarts: meelelahutus valimisprogrammide asemel

Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits

Politoloog Tõnis Saarts leiab, et nii vähe praktilist linnaelu puudutavatele lubadustele keskendunud kohalikke valimisi pole pealinnas seni olnudki.

Kui minna Tallinna tänavatele ja küsida inimestelt, millised valimislubadused on neile seekordsetest valimistest kõrva jäänud, siis ilmselt räägitakse peamiselt korruptsioonist, ainuvõimust või vastupidi, parempoolsete natsionalistide püüust kukutada tallinlaste suur heategija Edgar Savisaar. Võibolla meenub osale ka mõni kohe-raha-või-teenus-kätte-tüüpi lubadus, mida on eriti ohtralt jaganud Reformierakond.

Asi pole siiski selles, et parteid ei oleks nendeks valimisteks programmide ja asjalike lubaduste treimisega vaeva näinud. On küll. Lihtsalt seekordne valimissituatsioon oma koloriitsete isikute ja prioriteetidega (lahti saada Keskerakonna võimumonopolist) on tähelepanu mujale juhtinud. See aga ei tähenda, et programmidest ei peaks rääkima ja neid kriitiliselt vaagima.

Reformierakonna programmi diviis näikse olevat «Edukas ja nutikas Tallinn on rehepaplik Tallinn» – nimelt paneb just oravapartei rõhku sellele, et linn peaks maksimaalselt ära kasutama riigi ja Euroopa raha ja seega oleks nutikas lasta just teistel oma lõunad kinni maksta.

Keskerakonna kodulehel üleval rippuv üllitis pole isegi valimisprogramm, vaid seda võiks pealkirjastada kui «Linnavalitsuse tegevuskava järgmiseks neljaks aastaks». Et vahepeal on valimised ja parteil on tarvis oma mandaati uuendada, ei paista selles tehnokraatlikus ametnike koostatud dokumendis eriti silma.

IRLil aga näib olevat pealinna rahvastiku koosseisust üsna omapärane pilt, sest sisusse süüvides ei jää märkamata, et nad pakuvad tegelikult «Valimiskava eestikeelse ja eestimeelse Tallinna heaks».

Asjaolu, et Tallinna rahvastikust moodustavad ligi poole venekeelsed inimesed, programmis peaaegu ei peegeldu ja neistki tahetakse hakata tegema eestlasi, sest IRLi juhitud Tallinnas tagatakse «…kõigile Tallinna lastele eestikeelne ja eestimeelne haridus» ja isegi «…trammides, trollides, bussides, rongides ja terminalides kõlagu eesti muusikute looming».

Sotsiaaldemokraadid on oma programmiga kõige enam vaeva näinud ja tulemust võiks iseloomustada lausega «Kena, kõigile midagi, kuid ei ühtegi teravat nurka». Siin peitub ilmselt ka üks põhjusi, miks on sotsidel raskusi meedias pilti pääsemisega – nende platvorm ei annagi ainest ühelegi avalikkust ärritavale ja tähelepanu köitvale debatile.

Enne kui tulen tagasi sellesügiseste valimisplatvormide juurde, teen väikese võrdluse eelmiste valimistega.

Neli aastat tagasi ei olnud osalusdemokraatia areng ühegi partei prioriteet. Pole kahtlustki, et Rahvakogul ja «Harta 12-l» on siinkohal mõju olnud, sest nüüd kõnelevad kõik erakonnad (välja arvatud Keskerakond) asumiseltside suuremast kaasamisest ja paljud propageerivad kaasava eelarve ideed. Samasugune «uus» või «taasavastatud» temaatika on ühistransport.

Veelgi huvitavamad on aga nihked erakonniti. Kui 2009. aastal tuli Reformierakond välja võrdlemisi ideoloogilise ja oma kuvandile vastava programmiga, siis seekordses programmis tuleb liberalismi lausa tikutulega otsida. On vaid riik, riik, riik… vahel sekka ka omavalitsus, mis «toetab, tõstab, tagab…».  Ettevõtetest ja ettevõtlusest kõneldakse programmis vaid viiel korral, samas kui sotside programmis mainitakse ettevõtlusega seonduvat umbes 25 korda. Kumb on siin liberaalne erakond ja kumb sotsialistlik?

Märgatava hüppe kvaliteedis on aga läbi teinud IRL ja SDE. Mõlema partei 2009. aasta valimisplatvormid olid lühikesed, üldsõnalised ja kirjutatud otsekui põhiharidusega valijatele. Praegu on aga pilt palju soliidsem.

Millest siis sellesügisesed programmid räägivad ja mida konkreetsemalt lubavad?

Reformierakond pöörab tähelepanu lasteaiakohtadele, teedele, heakorrale, infrastruktuurile, töökohtadele ja valitsemiskultuurile. Ühesõnaga, väga reaalsetele probleemidele, kuigi programmist ei nähtu, millised neist paljudest on siis oravapartei prioriteedid. Valimiskampaanias on partei palju rääkinud töökohtadest ja sellest, et «tuuakse Helsingi palgad Tallinna».

Plaanid on ambitsioonikad, kuid näiteks IRLi programm on töökohtade loomise ning ettevõtluskeskkonna arendamise seisukohalt märgatavalt põhjalikum, läbimõeldum ja professionaalsem. Täiesti naljavaldkonda aga kuulub oravapartei lubadus kanda hoolt selle eest, et lasteaedades pakutav toit oleks nii tervislik kui ka maitsev. Kuidas hakkab reformierakondlik linnavalitsus lastaiatoidu maitsvust kontrollimas käima ja kas seesugune kontrollilembus pole ehk liberaalidele liiast?

Kuigi Keskerakond pole lubadustega ka neil valimistel kitsi, ei saa öelda, et võrreldes teiste erakondadega oleks selgelt üle võlli mindud (nagu kippus olema 2009. aastal). Loomulikult võib kõrgemat palgalisa õpetajatele, koolilõunate heldet subsideerimist ja hinnasoodustusi toidukaupadele pidada lauspopulismiks, kuid ega kokkuhoid pole ka teiste parteide programmide märksõna.

Keskerakonna programmi üldine sõnum on üsna selge: asjad juba töötavad, me laiendame ja parandame olemasolevaid ning ehitame veidi juurde. Ambitsioonikaid projekte on siiski mitu: loodusmuuseumi uus maja, linnahalli rekonstrueerimine (seda lubati ka 2009), trammiliin lennujaamani, Põhja-Tallinna loomelinnak, Mustamäe luteri kirik, Moskva park jne.

Lisaks hulga väiksemaid ettevõtmisi, mis on ülidetailselt, lausa linnaosade kaupa lahti kirjutatud. Korruptsioon pole Keskerakonna Tallinnas loomulikult mingi mure ja samuti ei hakka linnavalitsus raiskama aega kodanike ja seltside kaasamisega.

IRL teatab oma valimisprogrammi alguses, et tegutseb «selle nimel, et teostuks kõik, millesse me usume, ning kaoks kõik, mida me taunime». Selline totalitaristlik retoorika tekitab küsimuse, kas IRL ikka jagab läänelikke ja demokraatlikke väärtusi või ammutatakse eeskuju tänapäeva autoritaarsetest režiimidest meist ida pool või suisa ajaloost. Ülejäänud programm ei jäta siiski õnneks kahtlust, et kuulutakse läände.

IRLi programmi tuumiku moodustavad korruptsioonivastased meetmed, kus lubatakse premeerida nii ametnikke kui ajakirjanikke, kes kuritarvitusi paljastavad. Huvitav, kas premeerimine jätkub, kui mõni korruptant juhtub edaspidi ka IRLi ridadesse kuuluma?

Kõige läbimõeldum on programmis siiski haridust, infra­struktuuri ja majandusarengut puudutavad peatükid, mis annavad silmad ette oravaparteile. Siin pole ka midagi imestada, sest paistab, et programmi kirjutamisel on agaralt konsulteeritud IRLi käes olevate ministeeriumite ametnikega. Seetõttu kiputaksegi riigitasandi ideid tihtilugu müüma kohalike pähe.

Kummaline on aga lugeda lubadust «…muuta Tallinn «helisevaks linnaks», leevendades avatud linnaruumis ja parkides liiklus- ja olmemüra». Ma ei kujuta ette, kuidas vähendab Krossi juhitud linnavalitsus olmemüra Tammsaare pargis – helipiiretega ilmselt siis?

Sotsiaaldemokraatide programm on kõigist valimisplatvormidest kõige siledam. Ühtegi siht­rühma pole unustatud, lisaks ollakse ülimalt helded. Valitsemiskava tuumiku moodustab plaan detsentraliseerida ja demokratiseerida linnavõim, andes halduskogudele õiguse otsustada oma eelarve ja detailplaneeringute üle.

Lisaks on kõvasti rõhku pandud asumiseltside kaasamisele linnajuhtimisse. Idee on ilus, kuid see, mis toimib Nõmmel või Kalamajas, ei pruugi sama efektiivselt töötada Õismäel ja Lasnamäel. SDE-le kohaselt on platvormis palju juttu sotsiaalsest toimetulekust: lubatakse võidelda vaesusega, kompenseeritakse laste visiiditasu eriarsti vastuvõtul, võimaldatakse lastel tasuta huviringides käia jne. Kummastav on aga lubadus «Moodustame asumisisestest teedest nädalavahetuseti mängu-, spordi- ja kogukonnategevuse alad». Kas igaks nädalavahetuseks? Kuidas see hakkab välja nägema Lasnamäel?

Nii vähe programmidele ja praktilist linnaelu puudutavatele lubadustele keskendunud kohalikke valimisi pole pealinnas seni olnud. Ameerikalik kampaania oma show-elementide ja teravate vastandustega võib tuua küll osale jõududele edu, kuid mis saab pärast lahingut? Just siin tulevadki mängu valimisprogrammid. Kui erakonnad pole neist linnakodanikele seni eriti rääkinud, vaid on pakkunud selle asemel meelelahutust, siis kas see on ikka aus mäng parimate demokraatia reeglite järgi?