Mikk Salu: sotside vene-dilemma

Mikk Salu Foto: Liis Treimann

Eesti poliitikaga rahvuste järgi on asjad üsna selged. Keskerakond võtab venekeelsete hääled ja midagi läheb ka sotsidele. Kuigi minevikus on ka Reformierakond ja IRL (eelkõige Res Publica) venekeelset valijat püüdnud ning osaliselt isegi õnnestunult, siis praeguseks on mõlemad täielikult out, natsitempel otsaees ja polegi nagu midagi teha.

Keskerakonna tegemistest venekeelsete valijate püüdmisel pole samuti mõtet pikalt rääkida, siin on kõike nähtud ja kuuldud. Huvitav on just sotside kaasus ja see, kuidas nemad valivad: mida rääkida eestlastele, mida venelastele ja kuidas need kaks juttu omavahel klappima saada.

Iseenesest ei peaks ju eesti- ja venekeelse valija poliitilistes vaadetes olema mingeid väga suuri ja spetsiifilisi erimeelsusi. Ainuke konkreetne asi on venekeelse kooli tulevik, aga üldiselt tulevad erinevused välja hoopiski semantikas ja semiootikas, märkides, sümbolites, tähendustes, kes kellega käib, emotsioonidest ja suhtumistes.

Teadjamad on mulle näiteks rääkinud, et Edgar Savisaar käib Moskvas tihti lihtsalt näitamaks, et käib Moskvas, mitte sellepärast, et sealt midagi saada või millegi olulise üle läbi rääkida. Tõsi ta ka on: kui vaadata Savisaare Moskva-programme, siis kohtub ta vahel seal täiesti tähtsusetute, kaheksanda järgu tegelastega – vaid sellepärast, et Eesti (venekeelne meedia) saaks kirjutada ja Eesti (venekeelne) valija saaks lugeda «Savisaar käis Moskvas». Tähtis pole mitte Moskvas tehtu ja kordasaadetu, vaid märk ise – käis, järelikult oma.

Samasuguse dilemma ees on nüüd ka sotsid. Meenutame näiteks, kuidas üle-eelmisel nädalal sotside linnapeakandidaat Andres Anvelt koos Randpere ja Krossiga Tallinna koalitsiooni tegemise sama hästi kui avalikult kokku leppis, ja vaatame seejärel, kuidas Sven Mikser päev hiljem venekeelses Delfis ja venekeelses Postimehes Anveltile vee peale tõmbas. Taas, asi pole tegelikult sisus, vaid tähendustes ja märkides, kes kellega käib. Pealegi, suurkonkurent Keskerakond teab väga hästi neid sotside keerulisi valikuid ja osa vene valijate allergilisust Ansipi-Laari nimede suhtes.

Nii on ka Edgar Savisaar sellele Anvelti-Krossi-Randpere koalitsioonile juba korduvalt mõnuga tähelepanu juhtinud, samale viitasid ka plakatid eelmise nädala Toompeal: «Valid Anvelti, saad Ansipi», «Valid Anvelti, saad D-Terminali». Kõige selle tõttu on sotsid raske valiku ees. Otse öeldes on nad seetõttu vahel silmakirjalikud: üks kord räägin üht, teine kord teist. Teisalt on see ka poliitiline paratamatus. Keskerakonnal sellist muret valikutega ei ole. Rahvaste vastandamine ja rahvustevahelise vaenu õhutamine on nende poliitsümboolikas juba oma koha leidnud.