/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/04/28/357467t1hc8c7.jpg)
Eilne uudis selle kohta, et Venemaa riiklik arhiiv tegi esimest korda avalikkusele kättesaadavaks Katõni tragöödiat puudutavad originaaldokumendid, väärib kindlasti tähelepanu.
Juhtkiri: aus ajalugu eeldab avatud toimikuid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kubiseb ju kogu läinud sajand riikidevahelistest vastuoludest, milles vaid avatud toimikud aitaksid selgust tuua.
President Dmitri Medvedevi korraldusel avalikustatud Rosarhivi materjalidest saab must valgel selgemaks tuhandete Poola ohvitseride traagiline saatus Katõni metsas.
Dokumentide seas on siseasjade rahvakomissari Lavrenti Beria esildis Stalinile, kus soovitatakse «kontrrevolutsioonilist tööd ja Nõukogude-vastast agitatsiooni» tegevatele poolakatele määrata surmanuhtlus.
Kui arhiivid on ajaloolastele ja teistele uurijatele suletud, saab rääkida propaganda. Mäletatavasti inkrimineeris Nõukogude Liit omal ajal ka Poola ohvitseride tapmise natsidele.
Täpselt niisamuti võib propaganda tööriistaks saada arhiivimaterjalide osaline, sihiteadlik lekitamine või lekitamine ainult ühele konflikti poolele.
Kestvad valed on ikka ja jälle kellelegi poliitiliselt kasulikud. Ent kujutlege, millised oleksid meie teadmised näiteks Teisest maailmasõjast, kui ka Saksamaa arhiivid oleksid suletud? Samas pole paremat lahendust mõne sündmuse selgitamiseks kui rahvusvaheline uurimisrühm ja osalistele vastastikku avatud kaardid.
Kui Vene arhiivides on suhteliselt vabalt saanud näiteks uurida 19. sajandi talurahvarahutusi või tsaari ukaase, siis paljusid olulisi 20. sajandi materjale varjab saladuseloor. Nii on lood kaitseministeeriumi, endise NKVD, nüüdse FSB, välisministeeriumi, presidendi jt arhiiviga.
Teisalt väidavad mõnedki ajaloolased, et isiklik läbisaamine arhiivijuhiga võib avada kõige ootamatumaid uksi. Niisuguseid kogemusi on olnud ka Eesti ajaloolastel.
Seda, millist võitlust tuleb Vene ajaloolastel dokumentide nimel pidada ning kuidas päevapoliitika on arhiive armutult ära kasutanud, kirjeldas kujukalt tänavu veebruaris Postimehe arvamus- ja kultuurilisale AK intervjuu andnud populaarne vene ajalookirjanik Mark Solonin.
Tegelikult võib dokumentide raske kättesaadavus olla tema sõnul isegi Venemaa seaduste vastane, aga õigust nõuda on raske.
Kindel on see, et ükski poliitiline n-ö ausa ajaloo komisjon meile objektiivset pilti ei loo. Tõde, paljuski ka Eesti minevikust, asub toimikuis ja seega tuleb loota nende edasistki avanemist – kõigile uurijaile ühtviisi.