Rein Veidemann: kristluse käekäik religiooniturul

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

On doktoriväitekirju, mis selgelt väljuvad oma eriala raamest, ulatudes probleemiseade ja käsitlusega mõjutama ühiskonnasisest dialoogi.

Üks niisugustest on 19. aprillil Tartu Ülikooli usuteaduskonna nõukogus toimunud kaitsmisel teoloogiadoktori kraadi pälvinud Ingmar Kure monograafia «Oikumeenilise evangelisatsiooni perspektiiv Euroopa kontekstis: missioloogiline ja religioonisotsioloogiline uurimus».

Võõrsõnadest küllastatud pealkirja taga avaneb enam kui kolmesajal leheküljel arutlus ühe meie kõigi aegade tõsiseima, võimalik, et koguni eksistentsiaalse küsimuse üle: kuidas järgida Kristust esiteks olukorras, kus meil on tegemist religioonide turuga koos kõige sellest tulenevate tagajärgedega, ja teiseks olukorras, kus kogu Euroopa on viimased kaks ja pool sajandit, alates valgustusest, liikunud (pöördumatult?) sekularisatsiooni lainel?

Eestis, kus kirik on lahutatud riigist ja usuelu on leebelt öeldes leige, kogeb rahvakiriku staatuses olev evangeelne luteri kirik oma perifeersust ja üha süvenevat formaalsust. Tegemist on surnud ringiga. Juhtiv kirik ei saa kaasa rääkida ühiskonna eetilises eneseharimises, kui religioon on kiivalt taan­datud eraasjaks.

See ei tähenda, et inimeste religioossed vajadused jääksid omapäi. Ingmar Kure intrigeerivalt käsitletud religioonide turult leitakse sobiv nišš igal juhul ja sageli nende vabakiriklike või karismaatiliste ühenduste näol, kes kasutavad vastutulekuks kõiki tänapäeva tehnoloogilisi ja suhtekorralduslikke võimalusi. Kiriku ühiskondliku funktsiooni taastamine on tema autoriteedi küsimus, sest «üldrahvalik traditsioon ei seo enam eurooplast kirikuga».

Kure monograafia põhisõnum tugineb veendele, et «elumuutev evangeelium saab rakenduda kristliku ühtekuuluvusena praktilises elus». Mõte on selles, et ükski kristlik konfessioon ei ajaks enam eraldi oma asja – kui, siis ainult liturgilistes praktikates ja kristlike sündmuste fookustes –, vaid leiaks end oikumeenilises evangelisatsioonis. Selle sisuks on Kristuse evangeeliumi lahutamatu seostamine sotsiaalse hoolega.

Kurg möönab, et oikumeeniat, st ühist tegutsemisala ähvardab religioonide turul kirikutevaheline kartellikokkuleplus. Üksnes kirikute kooslus, «mis väljendab end püsivate väärtuste kaudu», otsustab selle, kas taastub «kristlik vastupanuvõime Euroopa sekulariseerumisele, millega koos on evangeeliumi tõe esitamine tõugatud avalikust sfäärist privaatsesse».

Kure, nagu mitmete teiste tema viidatud nimekate kolleegide järeldus on lääne tsivilisatsiooni eluline dilemma: kas hajuda religioonide turul või ühineda evangelisatsioonis. Valik pole enam kiriku enda, vaid kogu Euroopa avalikkuse päralt.