Aga karavan liikus ikkagi, Valitsus sai vaatamata kriitikale tänavu hästi hakkama

JAAK ALLIK,

kultuuriminister (Koonderakond)

Peaaegu kogu lõppeva aasta on opositsioon ja suurem osa ajakirjandusest valitsust ja peaministrit näägutanud. Otsustusvõimetus ja passiivsus, lõpmatud konsultatsioonid ja venitamine. Sõnaga - konnatiik ja stagnatsioon. Ükskõik, mida valitsus ka teeks, tõuseb kära, kui rumal ja halb see on, aga kui valitsus midagi ei tee, siis oiatakse: miks ta ometi midagi ei tee.

Lähiminevikku meenutades polegi see olnud kõige halvem olukord. Edgar Savisaar ja Mart Laar aeti riiki juhtimast minema omaenda võitluskaaslaste poolt. Kannatamatud sõbrad võtsid pikad teibad ja materdasid peaministrit mitu kuud, kuni ta lõpuks väsis ja otsad andis. Tiit Vähit ei lastud kahte aastatki riiki juhtida, vaid tunnistati korruptandiks. Kui sai aga selgeks, et teda sõbrad ei jäta ning ka parlament ei umbusalda, siis võeti märklauaks peaministri lapsed ja näed - tugeva mehe närvid ei pidanudki vastu. Sama trikki püüdis Enno Tammer korrata ka Siimanniga, kuid supp vanadelt kontidelt ei osutunud enam maitsvaks ning Tammer jäeti oma kangelaslikus «võitluses» ka kolleegide poolt üsna üksi. Endise ajakirjanikuna on Siimann osutunud paindlikult sitkeks ning nii ei leidunudki muud rohtu, kui hakata kujundama tema ümber saamatu kass Basilio imagot. Paraku aga unustati, et too polnud sugugi saamatu, vaid küllaltki kaval vennike lollidemaal rahapuid kasvatama.

On iseküsimus, kelle huvides ja milleks on vaja kõiki Eesti peaministreid ja ministreid ning ka enamikku Riigikogu liikmeid näidata kogu aeg kasuahnete ja saamatute sulidena. Kardan küll, et selline ajakirjanduses üldlevinud lähenemine ei aita kuigivõrd kaasa demokraatlike väärtuste põlistamisele rahva seas, kes tegelikult ju demokraatiast veel suurt midagi ei tea.

Ootamatu edu

Lõppkokkuvõttes hindab ajalugu ning rahvas poliitikuid siiski nende reaalsete tegude järgi, kui aga hetkeks loobuda propagandaklisheedest ja heita pilk vähemusvalitsuse selle aasta tegudele, siis tuleb vist ka kõige erapoolikumal vaatlejal täna tunnistada, et haukusid koerad mis haukusid, karavan sõitis edasi ja jõudis koguni üsna täpselt ja kadudeta sihtkohta.

Hurjutamisele vaatamata jätkas vähemusvalitsus tööd ning seadis endale aasta teiseks pooleks esmapilgul üsna lootusetud eesmärgid. Nendeks olid sellise 1999. aasta riigieelarve koostamine ja vastuvõtmine, milles oleksid selgesti näha valitsuse sisulised sotsiaalsed eelistused, ning Eestis sündinud kodakondsuseta laste probleemi lahendamine, milleta oleks nii meie Euroopasse integreerumine kui ka suhete parandamine Venemaaga seiskunud.

Neile n-ö plaanilistele ülesannetele lisandusid Maapanga pankrot, Vene turu kokkuvarisemine ning põllumehe jaoks koletud suvi ja sügis. Sündmused, mida ette näha polnud võimalik, kuid mis olid tõeliseks katastroofiks kümnetele tuhandetele inimestele, paljudele firmadele ja omavalitsustele. Taoliste asjaoludega toimetulek oleks raskeks ülesandeks ka enamusvalitsusele.

Kui aastalõpu seis nüüd kokku võtta, peame tunnistama, et nagu peaminister lubas, on 99,5 protsendile Maapanga klientidest nende kaotus täielikult või 20-protsendilise omavastutusega hüvitatud. Meenutagem, kuidas sellele töötas vastu Eesti Pank ja isegi riigikontrolör läks parlamendi kõnetooli valitsust manama.

Ilmastikukahju eest on põllumeestele välja makstud 227 miljonit krooni kompensatsiooni ning raha leidis valitsus mitte järgmise aasta arvelt, vaid sel aastal püksirihma pingutades ning ülejääke kindlakäeliselt ümber suunates. Seda tehti ajakirjandusliku vilekoori saatel ning vaatamata küünilisele laimule, nagu hüvitataks põllumeeste kahjud lastetoetuste arvel. (Seadusega ettenähtud lastetoetused on viimase sendini välja makstud.)

Kodakondsusseaduse muutmise paratamatust mõistsid kõik saadikud. Mõned tulevased peaministrikandidaadid (Savisaar ja Andres Tarand) julgesid seda poolthäältega ka tunnistada, teised aga olid vastu hääletamata häbelikult ukse taga. Vägagi positiivses vaimus ning konstruktiivselt peeti ära ka Eesti ja Venemaa valitsuste- vahelise ühiskomisjoni täiskogu istung ja seda hoolimata naaberriigis valitsevast tohuvabohust.

Tagasivalimise võimalus

Vaatamata kogu lärmile eelarve halbuse ning mis kõige hullem, valimistele suunatuse üle, võeti ka see riigi tähtsaim dokument veel vana aasta sees vastu. Valitsuse tähtsamad prioriteedid - keskmiselt 254-kroonine pensionitõus, põllumajandustoetuste suurenemine kolmandiku võrra, palga kasv 20% haridus- ja kultuuritöötajatele ning veelgi suurem politseinikele, 60 miljonit omavalitsuste kaudu jagatavat täiendavat sihtsuunitlusega koolitoetust ja ka üürnike-probleemi lahendamiseks munitsipaalelamuehituse taasalustamine 103 miljoni kroonise riigitoetusega - on selles kirutud eelarves kõik endiselt paigas.

Lähemal ajal on oodata eriti raevukat rünnakut valitsuse abituse ning peaministri saamatuse aadressil, sest mine tea, äkki valib rahvas ülalkirjeldatud moel oma «teovõimetust» tõestanud seltskonna veel tagasi.