Ei haridusrevolutsioonile!, Haridust saab reformida revolutsioonilise sõnavadata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PEETER KREITZBERG,
Keskerakonna abiesimees
Lugedes haridusfoorumi ja selle ideeliidrite seisukohti, süveneb üha enam nõutus. Mille poolest erineb haridusrevolutsioon ajaloos juba tuntud kultuurirevolutsioonist? Mis on enamikul revolutsioonikuulutajatel takistanud viimase kümne aasta jooksul asju evolutsiooniliselt ajada? Tehnikahariduses, ajakirjanike ettevalmistamisel ja muudes valdkondades.
Kas üleskutsed revolutsioonist tähendavad äkki seda, et hingusele on minemas pea neli aastat eksisteerinud haridusfoorum, mis seni pole peale kõnede olulist suutnud. Foorumi eesmärk oli ju huvigruppide seisukohtade tasakaalustatud väljendamine. Pidevalt näeb ja kuuleb vaid mõne üksiku inimese seisukohti. Haridusinimesed ise on alla andnud või käega löönud.
Kas on tegemist ebaõnnestumist varjava agressiivse kuulutusega? Kardan, et kogu retoorika kannab lähenevate valimiste pitserit, kus foorumit toitvad poliitilised jõud eesotsas Mõõdukatega üritavad ennast kalevipoegadeks maalida. Tahan öelda, et aitab revolutsioonilisest sõnavadast küll!
Kardan, et kas mitte seesama jõud, kes maaelust ja põllumajandusest on juba jagu saanud ja ennast praegu ajakirjanduse kaasabil valimiste võitjaks kuulutab, ei võta sihikule meie omakeelse ja -meelse hariduse põhjalaskmist. Et pälvida korraks tähelepanu millegi erakordsega? Hariduses on selle sajandi vältel olnud sadu, kui mitte tuhandeid revolutsioone. Püsima on sellest jäänud väga vähe. Programmõpe, polütehniline õpetus, pearaha, homogeensed klassid või meie enda riigieksamid jne. Kõigis on ainult pettutud.
Pakun revolutsiooni asemele lihtsamaid, kuid hädavajalikumaid ülesandeid, ilma mida täitmata on meie edulootused tsiviliseeritud rahvuse ja riigina püsima jääda väikesed.
Esiteks, ärgem unustagem, et Eestis ulatub tuhandetesse koolikohustuse mittetäitjate hulk, veelgi suurem on nende laste hulk, kes ei saa päevas ühtegi korda korralikult süüa. Seega tuleb lahendada koolikohustuse täitmise ja laste tervisliku toitumise probleem.
Teiseks, meie revolutsiooniliselt valminud õppekava tahab paljude praktikute arvates mitterevolutsioonilist ümbertegemist. Kuidas, millistest eesmärkidest lähtudes, pole targutajatele aga selge.
Kolmandaks, enne revolutsiooni tuleb vastata, milline on kasvatuslikult ja majanduslikult korralik koolivõrk.
Neljandaks, tuleb tasakaalu viia üld- ja kutseharidus, muidu ootab eestimaalasi väga suur tööpuudus. See, et me kutseharidusega toime pole tulnud, ei tähenda, et saame probleemi päevakorrast maha võtta, asendades selle revolutsiooniga.
Viiendaks, tuleb diferentseerida gümnaasium ja ära muuta praegune tobe riigieksamite korraldus.
Kuuendaks, koolide rahastamine tuleks kahest allikast - riigi ja kohalikust eelarvest - viia ühte allikasse, kohalikku eelarvesse, suurendades tunduvalt valdade tulubaasi.
Seitsmendaks, noorte haridushõive parandamiseks, edasiseks haridus- ja töömeheteeks paremaks ettevalmistuseks ning kuritegevuse vähendamiseks tuleb tõsta koolikohustus kuni 18. eluaastani.
Kaheksandaks, luua maakondades noorte info- ja nõustamiskeskused.
Üheksandaks, võtta päevakorrast maha riigi ja omavalitsuste finantseeritavate venekeelsete koolide kaotamine aastaks 2007.
Kümnendaks, lõpetada tühi ilukõne hariduse kui meie ainsa maavara, peamise kapitali ja päästja ümber. Küsimuste küsimus on: kas oleme nõus ohverdama haridusele ka palju rohkem kui praegu. Lõpetatagu norimine õpetajate kallal. Eesti riik on õpetajale tunduvalt rohkem võlgu kui õpetaja riigile.