Jarmo Mäkelä

FOTO: Pm

Elati aastat 1985. Paar aastat varem oli Ronald Reagan lubanud vabastada inimesed tuumasõja hirmust ja teha tuumarelvad tarbetuks. USA oleks pidanud ehitama endale sellise raketikaitsesüsteemi, et ükski Nõukogude Liidu rakett sellest läbi poleks pääsenud.



Pärast seda oleks võinud tarbetuks muutunud tuumarelvad lammutada. Rahvasuu nimetas Reagani visiooni tolle aja populaarseima filmi järgi «Starwars» (e.k «Tähesõjad»).



Euroopast koguti paarkümmend ajakirjanikku, kes saadeti kolmeks nädalaks USAsse tutvuma raketikilbi ettevalmistusega. Olin selle rühma ainus soomlane. Ma pole kunagi nii lühikese aja sees kohanud nii paljusid Ameerika tippmõjutajaid ja asjatundjaid. Kui suurvõim pani ratta pöörlema, siis vaeva ega rahaga ei koonerdatud.



Üks kohatud poliitikamõjutajatest oli asekaitseminister Richard Perle, keda hüüti «pimeduse vürstiks». Meie rühma taanlane küsis Perle’i käest, kas ta peab probleemiks, et NATO liikmesriik Taani on Reagani plaanile kindlalt vastu. Kui Perle vastas, et «ei, see on taanlaste probleem», küsis meie taanlane põhjendusi. «Vaadake,» alustas Perle, «Taani pole NATOs õigupoolest mingi liikmesriik. Ta on vaid joonealune ja nüüd me eemaldame ta ka joonealusest.»



Maailm muutub


Oleksin tahtnud näha Perle’i eelmisel nädalal Tallinnas, kui NATO taanlasest peasekretär Anders Fogh Rasmussen, liberaalne poliitik, esitles NATO välisministritele oma lemmiklast, Euroopasse rajatavat raketikaitsesüsteemi.



Reagani ettevõtmise häda oli sisemine vastuolu. Mida paremini süsteem oleks toiminud, seda ohtlikum oleks see olnud. Kui see oleks suutnud hävitada igast kümnest lähenevast raketist üheksa – selline tõhusus oli toona mõeldamatu –, oleks Nõukogude Liit lihtsalt teinud tuhat tuumaraketti lisaks. Kui sada raketti oleks kohale jõudnud, oleks USA olnud hävitatud – ja kõrvaltulemusena ka muu maailm.



Kui seepeale hakati rääkima, et tuumalõhkepäid kandvad raketid hävitatakse mõne minuti jooksul, mida rakett vajab maa orbiidile tõusmiseks – ja et seda tehakse kosmosesse paigutatud võimsate laserite abil –, oli astutud fantaasiamaailma. Ääretult kahtlustavale ja tõelisusest irdunud Nõukogude juhtkonnale see jutt siiski mõjus.



Heidutus ja kaitse


Euroopa plaanitavas süsteemis neid probleeme pole. Anders Fogh Rasmusseni sõnul on alliansi ainus eesmärk turvata oma liikmesriikide kodanike elu. Selleks on tarvis kahte elementi: heidutust ja kaitsevõimet. Heidutus sünnib, ehitades tugevad ja kõikide võimalike ohtude suhtes võimalikult õigesti varustatud relvajõud. Selle üks osa on ka tuumarelvad, «kuni maailmas on kaabakriike, kellel on tuumarelvi või kes püüavad neid saada, ja tegelasi, kes ei kõhkleks kasutada neid NATO liikmete vastu».



Selleks et heidutus sünniks võimalikult madala relvastatuse tasemel, st võimalikult odavalt, tuleb seda täiendada kaitsega. Peasekretär Rasmussen möönis, et maailmas on jõude, keda NATO tuumaheidutuse olemasolu tagasi ei hoia. Aga neid võiks ohjeldada teadmine, et mõned nende tuumapommid ja kandeseadmed saab hävitada enne sihtmärgini jõudmist, misjärel pommi saatja enda häving oleks kindel.



USA-l on tehnoloogia, mille abil süsteem võiks teoks saada. Mitmetel NATO liikmesriikidel on juba praegu kasutusel süsteemid, mis suudavad kaitsta lühimaarakettidega tehtava tuumarünnaku eest. Nüüd on küsimus vaid selles, kas raketikilbi ehitamine võetakse NATO ühiseks projektiks ning kas liikmesriigid annavad NATO kasutusse vajaliku tehnoloogia ja raha.


Päris nutikas on mõte pakkuda Venemaale võimalust olla kilbi ehitamises osaline algusest peale.



Artikkel ilmus 26. aprillil Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.