Urve Palo: vanemahüvitis vajab reformi

Urve Palo Foto: Liis Treimann

Vanemahüvitis peaks palju enam toetama töö- ja pereelu ühitamist, see aga eeldab senise jäiga süsteemi muutmist, kirjutab Urve Palo (SDE).

Töökoha kindluse ja palga järel peetakse Eestis tähtsaimaks võimalust ühitada töö- ja pereelu. Kui vaadata inimeste pereplaane, siis pisut üle poole 20–40-aastastest ei plaani lähema kolme aasta jooksul lapsi saada. Suureks takistuseks on nimelt raskused töö- ja pereelu ühendamisel.

Mehed kogevad neid probleeme ligi kaks korda harvemini kui naised. Enam kui kolmandik naistest leiab, et raske on ühendada töötamist ja laste kasvatamist, ning 42 protsenti kurdab lastehoiuvõimaluste nappuse üle. Lisaks leitakse, et lapsed piiravad ametialast tegevust, karjääri ning väikeste laste vanemaid koheldakse töökohal halvasti (Kaja Oras ja Marge Unt, «Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008»).

97 protsenti Eesti lapsevanematest, kes jäävad lastega koju ja saavad vanemahüvitist, on naised. 2009. aasta inimarengu aruanne toob välja probleemi, et poolteist aastat lapsehoolduspuhkusel viibinud ema jääb tööle naastes nii kogemuste kui ka tööstaaži poolest alla omavanustele meestele ja karjääripausita naistele. See kõik vähendab märgatavalt tõenäosust, et naine karjääriredelil ülespoole liigub, ja suurendab samas võimalust tööturule naasnuna allapoole kukkuda.

Uut töötajat valides on tööandjal praeguse vanemahüvitisesüsteemi juures «mõistlikum» tööle valida meesterahvast, sest naissoost esindaja puhul on «oht», et ta võib jääda tervelt pooleteiseks aastaks töölt eemale. Kust leida selleks ajaks kompetentne, tähtajalise lepinguga asendaja? «Istugu lapsega kodus, talle ju kompenseeritakse saamata jäänud tulu,» kõlab arvamus, mida olen kuulnud kehtiva vanemahüvitise põhimõtte toetajate suust.

Naise pooleteiseks aastaks väljalülitamine ei toeta kuidagi loosungeid, millega püütakse väita, nagu oleksid Eestis meestel ja naistel tööturul ja karjääriedendamisel võrdsed võimalused. Vanemahüvitis on tore, aga kehtiv süsteem üle mõistuse jäik ja peaks palju enam toetama töö- ja pere­elu ühitamist.

Perepoliitika peaks end kohandama inimeste vajaduste järgi, mitte vastupidi. Kuna majanduslangus toob sageli kaasa demograafilisi probleeme, nagu sündimuse ja eluea vähenemine ning väljaränne, on oluline võtta ette teadlikke samme nende vältimiseks või leevendamiseks.

Mõlema lapsevanema kindel sissetulek on lastega peredes parim vahend vaesuse ennetamiseks. Nii tööandjale kui ka lapsevanemale oleks tunduvalt mõistlikum süsteem, mille järgi on vanematel võimalik ise otsustada, kas soovitakse olla kodus kogu vanemahüvitise aja järjest või võtta näiteks mingi osa sellest välja mis tahes hetkel kuni lapse 8-aastaseks saamiseni. Näiteks perioodil, mil laps harjub lastaiaga või läheb 1. klassi. See annaks vanematele tunduvalt rohkem vabadust planeerida oma aega. Tööandjale on niisugune lahendus valutum, kuna töötaja ei pruugi eemal viibida poolteist aastat järjest või on võimalus rakendada teda näiteks osalise tööajaga.

Lisaks võiks vanemahüvitiste süsteem ergutada lapsevanemaid võrdselt vanemapuhkust võtma. See soodustaks meeste ja naiste võrdsust tööjõuturul ja aitaks enam väärtustada lapse kasvatamisele mõeldud aega. Vanemahüvitisesüsteem võiks võimaldada jagada perekonnal ära näiteks nädalapäevad või nädalad (praegune süsteem võimaldab vahetada vanemahüvitise saajat kuulise intervalliga), mil üks või teine on kodus-tööl.

Nendele peredele, kes lapse hoidmist jagavad, võiks maksta teatud lisaraha. Samamoodi oleks ära jagatud vanemahüvitise saamine. Sellel ajal kui ollakse tööl, maksab sissetulekut tööandja ning nende päevade eest, mil ollakse lapsega kodus, kompenseeriks saamata jäänud tulu vanemahüvitise näol riik. Selline süsteem on kasutusel näiteks Rootsis ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks meie sellega hakkama ei saaks.

Kasu tunnetaks kogu pere. Emade konkurentsivõime ei kannataks ning isade seotus lastega tugevneks. Sel puhul kasvaks ka tõenäosus, et edaspidi on lapse haigestumise korral emad-isad valmis kojujäämist jagama.

Euroopa kogemused näitavad, et naiste tööhõive ja laste arvukus perekonnas on positiivses seoses. Nii on see näiteks Soomes, Rootsis, Taanis ja Islandil, kus nii naiste tööhõive kui ka laste arv fertiilses eas naise kohta on suuremad kui Eestis.

Põhjus on lihtne – tänapäeva naised soovivad lisaks pereõnnele teostada end ka väljaspool kodu. Kui ühiskond seda võimaldab ja perepoliitika toetab, sünnitavad naised ka rohkem kui ühe lapse. Eesti peredes sünnib ühe naise kohta 1,6 last. See on aga kaugel nii rahvastiku taastootmisest kui ka perede enda soovist.

Peretoetused peaksid lähtuma tegelikest vajadustest. Eriti praegustes majandustingimustes, kus riigi sotsiaal­ne suutlikkus on niigi keerulise ülesande ees. Riik ei tohiks panustada vaid lapse sünnile – toimetulek peab olema tagatud kogu lapse kasvamise ajaks.

Pooldan praegust põhimõtet, kus vanemahüvitise suurus sõltub lapsevanema eelnevast töötasust, kuid kas hüvitise suurus peaks olema 100 protsenti töötasust? Miks ei võiks see olla näiteks nii nagu Rootsis, kus vanemahüvitist makstakse 80 protsenti eelnevast töötasust? Ka vanemahüvitise lagi võiks olla allpool, näiteks kahekordne Eesti keskmine palk. Vabanevat raha saaks kasutada peretoetuste suurendamiseks.

Olukorda, kus väheneva ja vananeva rahvastikuga riigis peretoetuste osakaal riigi SKTst aastast aastasse väheneb (2003. aastal 1,2 protsenti, 2010. aastal 0,8 protsenti) ja vanemahüvitise osakaal tõuseb (2003. aastal 0 protsenti, 2010. aastal 1,3 protsenti, ulatudes 2,5 miljardi kroonini), ei pea ma õigeks. Lapsetoetuste suurus ei ole viimase kümne aasta jooksul kasvanud, nende reaalväärtus on hoopis ligi kümnendiku võrra vähenenud.

Praegune toetus 300 krooni kuus lapse kohta on ajast ja arust ning tuleb leida võimalusi selle tõstmiseks. Uuringud näitavad, et lapsevanemad peavad õiglaseks lapsetoetuseks 1000 krooni kuus lapse kohta. On aeg hakata selles suunas liikuma. Alustada tuleks töö kaotanud lapsevanemate lastele täiendava lapsetoetuse maksmisest ning toetust üksikvanematele, kelle teine pool hoidub alimentide maksmisest, seniks kuni riik nõuab ise kohtu kaudu alimendid sisse.