Konarused teel WTOsse, Eesti on absoluutse kaubandusliberalismiga jõudnud ummikusse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

EINO TAMM,

Riigikogu väliskomisjoni esimees (Koonderakond)

Läti ja Kirgiisia liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) lähitulevikus on tekitanud Eestis emotsionaalse shoki. Kuidas on see võimalik, et teised on juba läbirääkimised lõpetanud, aga meie, kes me pole kordagi kasutanud siseturu kaitsetolle, tammume kohapeal.

Teame ju, et WTO eesmärk on nimelt meiesuunaline liikumine ehk taotlus kõrvaldada järk-järgult tõkked riikidevahelises kaubavahetuses. Kogu oma taasiseseisvumisperioodil oleme kindlameelselt jätkanud imporditollideta, ka ühepoolselt. Oleme loonud endale käibetõe, et see on ainuvõimalik, sest vastasel korral tõuseksid sisseveetavate kaupade hinnad ning seejärel kohe ka kodus toodetu omad.

Ainsad maailmatargad?

Miks üldse koguvad riigid välismaistelt tootjatelt ja kaubastajatelt tollimaksu, kui see poelettidele jõudnud kauba hinna elemendina koduselt tarbijalt nagunii sisse kasseeritakse? Äkki on tegemist lihtsa mõtterutiiniga, mis ei võimalda mõista, et lihtsam on jätta raha rahva kätte ja loobuda ka riigi funktsioonidest, mida tollimaksu arvel planeeritakse?

Teoreetiliselt arutades võiks eelöeldud viisil käituda olukorras, kus kodumaist tootmist kas üldse ei eksisteeri või kui puudub vähimgi eksport teistesse maadesse. Mõlema variandi korral jääb mõistatuseks, kust saada raha importkaupade ostuks. Et igiliikurit pole veel avastatud, saab praktikas ühepoolselt siseturu kaitsest loobuda juhul, kui riigis on loodud unikaalne tootmise efektiivsuse ja kvaliteetide tase, mis kindlustab tema kaupade nõudluse eksporditurul sõltumata hinnast.

Et unikaalsed isoleeritud ühiskonnamudelid pikaks ajaks ellu ei jää, on maailma riikide praktika läinud kahe- ja mitmepoolsete vastastikuste kokkulepete teed. Tootjate ergutamiseks ning rahva ostujõu parandamise nimel püütaksegi vastastikku vähendada tollilagesid ning loobuda muudest kaubanduspiirangutest.

Alates 1. jaanuarist 1995 realiseerusid tolleks ajaks 124 riigi vahel sõlmitud kokkulepped Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisega. Tänapäeval on kuulumine WTOsse mitte ainult prestiizhne, vaid näiteks ka Euroopa Liitu kuulumise vajalik eeltingimus. Eesti alustas ametliku delegatsiooniga WTOsse astumise läbirääkimisi 1995. aasta alguses.

Eesti läbirääkimistaktika

Lähtudes läbirääkimistel võrdseid võimalusi taotlevast eesmärgist võib õigustatult küsida: kas meie soov on saavutada täielik vabakaubandus kõigi WTO osalistega või taotleme võrdseid võimalusi teha tulevikus ka omalt poolt teatud impordipiiranguid? Kahtlemata on vahepealse aja jooksul sõlmitud vabakaubanduslepingud nii WTOsse kuuluvate kui mittekuuluvate riikidega meie tootjatele ja kaupmeestele avanud uusi turge. Täielik läbimurre, kus Eesti saavutaks Maailma Kaubandusorganisatsiooni kõigi partnerriikidega eksporditõkete nullvariandi, ei ole praeguse maailma reaalsus.

Seetõttu oleme enamiku riikidega ikkagi kaubelnud tollilagede ja muude ekspordipiirangute vastastikuse maksimaalselt lubatava suuruse üle. Praeguseks saavutatud lubatavate piirangute lagi on riigiti ning kaubagrupiti kuni mitmeid kord erinev. Olgu lisatud, et vastavate kaitsemeetmete rakendamine ei ole kohustuslik. Eesti võib ka edaspidi neid mitte rakendada, luues teiste riikide eksportööridele ühepoolselt veelgi soodsamaid võimalusi.

Selge vastuseta on küsimus, kas selline teguviis on kaugemas perspektiivis kodumaist tootmist ja rahva elujärje tõusu soosiv või mitte. Diskussioon on enamikul juhtudel puhtpoliitline.

Aeg teha tollid

Me ei ela isoleeritud maailmas. Püüdes liituda Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja Euroopa Liiduga, oleme oma eripärast veelgi suuremas ulatuses loobumas. Igapäevaelu siin konkureerivas keskkonnas on korduvalt tõstatanud vajaduse mingil ajal teatud tootjaid või teatud tootmist ka Eestis soosida.

Ulaka poisi kombel oleme siis üritanud kasutada kaudseid turukaitsemehhanisme, nimetades neid kas aktsiisideks, kvootideks vms. Välismaised ettevõtjad, keda olukord ei rahulda, on WTO läbirääkimistel oma maad esindava delegatsiooni kaudu sellise teguviisi vastu ägedalt protestinud.

Meile öeldakse selgelt: kui soovite oma turgu kaitsta väliskonkurentide eest, kasutage tolle kokkulepitud ulatuses, aga ärge nimetage asju valede nimedega. Oleme oma absoluutse kaubandusliberalismiga jõudnud ummikseisu ning pannud oma läbirääkijad WTOs keerulisse olukorda.

On teada, et 1999. aasta lõpul algab WTO asutamisdokumentide läbivaatamise uus ring. Senise praktika kohaselt peatatakse selleks ajaks uute liikmete vastuvõtt ning see võib kesta kuni 3-4 aastat. Võimalikuks liitumiseks enne järgmise aasta lõppu peavad meie läbirääkimised saavutama soovitud tulemuse tuleva aasta veebruariks. Eesti peab liitumisprotsessi jätkumiseks kohe kõrvaldama teraviljaseadusest sätte, mis lubab valitsusel suvaliselt piirata teravilja importi, ning alkoholiaktsiisi seadusest erinevad maksumäärad kodumaisele ja importtootjale.

Eesti kui riik on põlvpüksteeast välja kasvanud ning peame mõistma, et kui meile kasulikuks ja vajalikuks osutub, peame kehtestama ka kaitsetolle. Lubamatu on seadusloomes sokutada kaudseid piiranguid selleks sobimatutesse õigusaktidesse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles