Valija otsib tugevaid tegijaid, Erakondadel on aeg loobuda nimekirjade täitmisest surnud hingedega

TÕNIS LUKAS,

TÜ doktorant (Isamaaliit)

Eesti on jõudnud juba nii riigiks saada, et mingist üleminekuajast rääkida ei ole mõtet. Loomulikult on seatud eesmärkideni veel tükk maad minna, aga inimesed ei mäleta enam väga selgelt, millisest punktist teed alustati. Seega kaotab ka üleminek protsessina oma selged kontuurid.

Eesti elu on tavalise riigi küps edenemine - kõigi oma tagasilöökide ja võimuvahetustega. Võib öelda, et riik on jõudnud ootamatult kiiresti peaaegu küpsesse ikka. Päris küpsesse veel mitte, sest parlamendierakondi on liiga palju ja nad peaksid olema tunduvalt tugevamad.

Parema elu nimel

Küpsust näitab ka see, et inimesi ei huvita niivõrd soigumine igapäevaste hädade ja mineviku ülekohtu üle, vaid soov näha tulevikku suunatud lahendusi. Inimesed tahavad elada homme tunduvalt paremini kui elatakse täna.

Kuidas siis õigustada valijate sellist ootust? Üha selgem on see, et eluga suudab rohkem kaasas käia erakond, kelle maine ei rajane mitte ainult säravate liidrite sädelevatel väljaütlemistel, vaid millel on ka kõik muud vajalikud tüseda erakonna tunnused.

Need on hea ajutrust, osakonnad kõikjal Eestis, tugevad liidrid nii kohtadel kui riigi tasemel, tugev fraktsioon parlamendis. Kõike muud võib ka mitte olla. Näiteks ei ole tugevale erakonnale ilmtingimata tarvilik, et ta oleks kogu aeg valitsuses või et tema ridadest oleks pärit president.

Küll aga on muu hulgas tarvilik, et tal oleks piisavalt suur noorteorganisatsioon ja muud tegutsevad huviühendused. Praktiliselt kõik see on ka mitmetel Eesti praegustel erakondadel olemas. Olemas küll, aga kahjuks üksnes paberil.

Paljudel nimekirjadel oli eelmiste valimiste ajal selge taktika võtta oma nimekirja inimesi, kes vaid tõid hääli, sukeldusid seejärel aga jällegi oma igapäevatöösse, ilma et nad reaalselt poliitikaga ja konkreetsete küsimustega tegeleda oleksid jõudnud.

Valimistevahelisel ajal kehastabki sellist erakonda käputäis aktiivsemaid, üle Eesti tuntud inimesi, ja pikk nimekiri nn surnud liikmeid.

Arvan siiski, et selline kultuuri- ja spordikuulsuste ärakasutamise aeg on möödas. Erandiks muidugi need, kes hiljem tõesti ühiskonnaelule pühenduvad.

Avalikkus ootab tõsisemalt võetavatelt erakondadelt niisuguste nimekirjade koostamist, mille kõik kandidaadid suudaksid teha teadmisi nõudvat parlamendi ja omavalitsuse tööd. Ja kui erakond on nimekirja lülitanud sellised kandidaadid, kes vastavad üheaegselt nii oskuste kui isikliku populaarsuse nõudele, on juba ette teada, et parlamenti pääsevad nimelt kompetentsed ja populaarsed inimesed. Aus on see erakond, kes tahab valijate ootusi juba nimekirja koostamisel arvestada.

Isamaaliit ei vii tegelikule elule vastavaks mitte ainult valimisnimekirja, vaid lähtub sellest ka erakonna igapäevatöös. Seetõttu kehtib erakonna selle aasta suurkogul esindusnorm, mis tähendab, et saali ei kutsuta kõiki erakonna liikmeid, peaasi, et saal oleks täis, vaid mandaat saadakse kindla esindusnormi alusel.

Kõik piirkonnad saavad võimaluse saata suurkogule ainult kolmandiku erakonna sealsetest liikmetest. See on senises Eesti erakondlikus poliitikas pretsedenditu. Tavaliselt kutsutakse kokku ka need erakonnaliikmed, kes muul ajal töös ei osalegi. Näiteks kutsus Koonderakond inimesi oma kongressile isegi ajalehekuulutusega.

Esindusnorm, mis jätab küll suurema osa erakonnaliikmetest suurkogust eemale, garanteerib selle, et otsuseid teevad aktiivsed parteiliikmed. Isamaaliit ei tee panust nn surnud hingedele, vaid eelistab elavaid. See näitab erakonna elujõudu ja on aluseks ka tugevamale tulevikule.

Rahvas valima

Kõigi valimiste järel on tehtud arvutusi, kellele oleksid läinud nende inimeste hääled, kes valima ei tulnud. Nagu ütleb üks mu hea sõber, on see tühja hinge täitmine petliku rõõmuga. Sest kui inimesed valima ei tule, ei ole tähtis, kelle poolt oleks antud need andmata jäänud hääled.

Arvatakse, et mida rohkem tuleb inimesi valima, seda rohkem saavad hääli kõiksugu protestirühmitused. Saagu kes iganes, aga nii riigi sisemisele kui välisele usaldusväärsusele on rahva aktiivne osalemine demokraatliku otsuse tegemisel kasuks.

Poleks ju ka Isamaaliidu jaoks mingit erilist võlu valitsuskoalitsioonis osalemises, kui sellel on enamus küll parlamendis, puudub aga rahva enamuse poolt valimistel väljendatud toetus. Seepärast peaksid kõik poliitilised jõud püüdma aidata tõsta inimeste usaldust demokraatliku parlamendipoliitika võimalustesse niigi palju, et inimesed lähtuksid kartusest, et ise hääletamisel osalemata hääletatakse tegelikult nende poolt, keda võimul näha ei taheta.

Kuigi viimased aastad on rahvast võimust sedavõrd võõrandanud, et ohtlikult suur hulk inimesi võib käega lüüa ja valima minemisest üldse loobuda, tuleb inimestele lootust juurde anda.

Öelgem siis jälle: plats puhtaks! Et nõrganärvilisi mitte väga ära ehmatada, siis seekord mitte ehk niivõrd kindlatest inimestest kui just igasugustest külma rahuga ainult enda ja oma sõprade kasuks valitsemise ilmingutest.