Miljardis on miljon miljonit, Esimese kursuse üliõpilaste maailmapilt on masendavalt segane

MATI HINT,

Pedagoogikaülikooli professor

Postimehe silmaringi-test abiturientidele (PM, 7. oktoober) ei üllatanud kõrgkooliõppejõude, kes korraldavad algajatele üliõpilastele samalaadseid küsitlusi. Pigem paneb imestama, et küllalt täpseid teadmisi eeldavatele küsimustele vastajaid ikka leidus.

Ma ise korraldan Pedagoogikaülikooli eesti filoloogiasse sissesaanutele esimeses loengutunnis palju lihtsamate küsimustega «väikesi katseid», mille eesmärgiks on 1) jälle kord veenduda, et sissepääsenud üliõpilastel ei tule eeldada mingisuguseidki täpseid teadmisi, st alustada tuleb enam-vähem nullist, ja 2) anda rasked sisseastumiseksamid võitnud üliõpilasehakatistele nüke veidi kainema enesehinnangu suunas.

Küsimused olid lihtsad

Minu küsimused on absoluutselt elementaarsed ja küsimuste omavaheline seos ilmneb juba järgmises või ülejärgmises küsimuses. 1990. aastast alates on need esmakursuslaste «väikesed katsed» ka säilitatud, et näha, kas midagi muutub. Ei muutu.

Niisiis tänavused küsimused ja vastused (26 vastajat).

1. Kui palju inimesi kõneleb eesti keelt emakeelena? Üldiselt teatakse, et õige vastus on umbes üks miljon, aga 1/3 andis vastuseid alla poole miljoni, 1,5 miljonit, 2 miljonit.

2. Kui suur on Tartu elanikkonna arv? Enam-vähem õigeid vastuseid (80 000-120 000 loeti talutavaks) oli 1/3, teiste vastuste hinnangud kõikusid 20 000-300 000 piirides.

3. Kui palju inimesi kõneleb saksa keelt emakeelena? Talutavaid vastuseid (80-120 miljonit) oli üks, üle kolmandiku vastanutest arvasid hiljutiste maailmavallutajate arvuks 4-10 miljonit (9 vastust). Hilisemas arutelus ei osanud keegi sakslaste arvu küsimust seostada järgmise (4.) küsimusega, milles taheti teada Teise maailmasõja põhilisi vastasjõude (sellele küsimusele vastati suhteliselt hästi, kuigi üldpildiks on ikkagi ainult Saksa-Vene sõda).

5. Kui palju inimesi kõneleb maailmas vene keelt emakeelena? Üle kolmandiku ei riskinud üldse vastata, vähegi talutavaid vastuseid (piirides 100-200 miljonit) oli neli, enamasti pakuti vastuseid nagu «väga palju, võibolla 10 miljonit», neljas vastuses arvati, et venelasi on kogu maailmas 4-6 miljonit, aga pakuti ka 500 miljonit ja miljardit.

6. ja 9. küsimuses kontrolliti, kas teatakse, mida tähendab miljon või miljard. Mitu tuhandet on miljonis? Mitu tuhandet on miljardis, mitu miljonit on miljardis? Need vahekorrad olid 26st üliõpilasest enam-vähem selged kümnele, nii et ei maksa väga palju välja lugeda ka sellest, kui üliõpilane arvab, et saksakeelseid on 7,5 miljonit ja venelasi 5 miljonit või 5 miljardit. Arvati, et miljardis on kaks miljonit, või kolm (segadus astendamisega). Väga populaarne on seisukoht, et miljardis on miljon miljonit.

Seoseid ei nähta

Miljard on ühes testis ka 10 miljonit = 100 tuhandet. Viimatinimetatud vastaja on eespool õigesti vastanud Tartu elanikkonna suuruse - sada tuhat. Et see sada tuhat on samal leheküljel võrdne ka miljardiga, nii keeruliste seoste peale nooruses ei mõtelda.

Küsimusele Teise maailmasõja ohvrite arvust vastati piirides kümme tuhat, «miljonini asi ei läinud» jne kuni 200 miljonit. Selle küsimuse vastused on huvitavad selle poolest, et kui Teise maailmasõja põhivastaseid teatakse, siis sõjakaotustele ei osata üldse realistlikku hinnangut anda ning sama vähe osatakse sõjaohvrite arvu seostada sõdivate riikide elanike arvuga: sõjaohvrite arv võidakse pakkuda suuremana kui sõdivate rahvaste elanikkonna arv kokku eespoolsetes küsimustes.

Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastat ja taasiseseisvumisaastat teadis 2/3 vastsetest üliõpilastest. Kui aga küsida mõnda keskkooli emakeeleõpiku keskset mõistet, siis on tulemuseks napilt veerand mõistlikke vastuseid (etteantud valikust). Selgub ka põhjus: õpilased on koolis võõrutatud tööst õpikuga, selle asemel kuulatakse õpetaja loenguid, kus õpetaja esitab oma arusaamu, mängides koolis väikest ülikooli. Keskkoolilõpetajad astuvad ülikooli raamatuga töötamise oskuseta ja tundes puudulikult keskkooli õppevara.

Probleem on ka etteantud valikutega test. Seda ei ole kunagi võimalik puhta kullana võtta. Näiteks tänavuses Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia sisseastumistestis pakuti valmisvastustena ühe küsimuse kahes allküsimuses praeguse eesti ortograafia loojana O. W. Masingut, Eduard Ahrensit, J. V. Veskit, Johannes Aavikut, Paul Aristet; ortograafia loomise ajaks aga pakuti välja aega 200 aastat tagasi, möödunud sajandi keskpaika, selle sajandi algust ja Nõukogude okupatsiooniaega.

Kui nüüd küsimuste omavahelist seost testi hindamisel ei arvestata, siis saab vastaja, kes paneb panuse Otto Wilhelm Masingule ja Nõukogude okupatsiooniajale, vähemalt pool punkti, kuigi tal ei ole ilmselt millestki aimu.

Kaugem on väiksem

Samasugused katsed varasematel aastatel on andnud võrreldavaid tulemusi: venelaste arv kõigub 2 miljonist 8 miljardini, prantslasi on sada korda vähem kui venelasi, Läti ja Venemaa rahvaarv on ühesuurune, Tartus elab 10 000-300 000 inimest.

Mida kaugemale Eestist, seda väiksemaks maailm vastajate ettekujutuses muutub, umbes nagu Marko Laimre tuntud pildiseerias. Vastused kirjutatakse kujutluspilti loomata: näiteks võidakse kirjutada, et Eestis sünnib 1000 elaniku kohta aastas 500 last.

Tänavused värsked üliõpilased on kogu oma hariduse saanud vabades vaimsetes oludes. Elementaarteadmiste tase aga tõusnud ei ole ja jääb tõenäoliselt alla venekeelse kooli lõpetajate maailmapilditeadmistele. Mida sellest arvavad haridusjuhid, seda ei oska arvata. Kogu haridustrall käib ju riigieksamite ümber.

Kõike kogemust arvestades tuleks samalaadseid teste soovitada teha ka õpetajate tubades, ja miks mitte ka haridusministeeriumi ametnikele ja Riigikogule. Mitte näägutamiseks, vaid et teada saada, kus õpetajaid ja ametnikke oleks vaja täienduskoolitusega aidata. Ja seda päris tõsiselt. Sest Eestis on «trendikas», nagu viimasel ajal iga asja kohta öeldakse, ärgata surmolulisi probleeme märkama lootusetult hilja.

Nii oli see sündimuse probleemi puhul ja nii tikub see olema ka hariduse silmaringituse puhul.