Vildakas kodakondsusloogika , Eesti ja Läti on kodakondsusküsimustes taas paarisrakendis

EINO TAMM,

Riigikogu väliskomisjoni esimees (Koonderakond)

Kodakondsusseaduse mõnede paragrahvide muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu on Eesti välispoliitika kuum teema. Tänu Lätis eeloleval laupäeval samas küsimuses toimuvale referendumile oleme jällegi vedamas omamoodi paarisrakendit. Olgu ette öeldud, et välisdiplomaadid ja poliitikavaatlejad hoiavad pöialt selle poolt, et nii Eestis kui Lätis vormistataks valitsuse pakutud seaduseelnõud seadusteks.

Teatavasti näeb Eesti vastav seaduseelnõu ette võimaluse, et N Liidu kodanikud, kes pole oma uut kodakondsust määratlenud, saavad taotleda taasiseseisvumise järel sündinud lapsele Eesti kodakondsust.

Inimdingode vastu

ÜRO lapse õiguste konventsiooni 7. artikli kohaselt on igaühel õigus omandada kodakondsus sünnihetkest. Selline õigus tagatakse lapsele sünnikohariigi seadustega, eriti kui vastasel juhul jääks laps kodakondsuseta.

Eesti on konventsiooniga ühinenud ning valitsuse esitatud seaduseelnõu annab sellele riigisisesele probleemile ja rahvusvahelisele kohustusele konkreetse lahenduse. Parlamendivaidlused algavad ja lõpevad selge vastuseta: kas need lapsed ikkagi jääksid vastasel juhul ilma kodakondsuseta või ei?

Võib ette kujutada olukorda, kus uus riigivõim keeldub end tunnistamast senise riigi õigusjärglaseks, sealhulgas ka kodakondsuse osas. Rahvusvahelise õiguse ja tava seisukohalt on säärane teguviis äärmiselt negatiivne. Riigid ei soovi nö inimdingode teket, sest need võivad osutuda ebastabiilsuse kandjateks ka rahvusvahelises ulatuses. Nii juriidiliselt kui ka poliitiliselt on keerulisem olukord isikutega, kes viibivad senise riigi eksistentsi lõppemise ajal välismaal ega nõustu end tekkinud uue riigiga siduma.

Üldlevinud arusaama ja ka rahvusvahelise õiguse seisukohalt eeldatakse, et iga vastaval territooriumil tekkinud uus riik on vahetult varem eksisteerinud riigi õigusjärglane. Mäletame meiegi ajaloost juhtumeid, kus välismaal elavaid eestlasi anti N Liidu võimude nõudel välja. Säärane kogemus lisab nõukogude ajal Eestisse saabunute riigiõiguslikule käsitlemisele oma värvingu.

Eesti on korduvalt ametlikult kinnitanud, et ei ole N Liidu õigusjärglane. Me taasiseseisvusime kodanikkonna õigusjärgsusest lähtudes ning sellest tuleneb ka loogiline nõue: kõik nõukogude ajal saabunud peavad taotlema kodakondsust personaalselt naturalisatsiooni korras.

Kuidas saada kodakondseks

Kellena peaksime aga käsitlema Eesti NSVsse ümberasunuid seni, kuni nad ei ole saanud ühegi riigi kodakondseks? Vene Föderatsioon on küll kuulutanud, et on N Liidu õigusjärglane, samuti andnud igaühele võimaluse end lihtsustatud korras saatkonna kaudu kodanikuks vormistada. Kas tohime aga tunnistada, et seda saab teha ka sundkorras ilma isiku vastava soovita?

Sellisel juhul oleksid Vene Föderatsiooni seadused meie territooriumil rahvusvahelise õiguse norm ja kehtiksid meie oma seadustest tugevama juriidilise jõuga. Kuni Eesti ja Venemaa ei ole sõlminud vastavat riikidevahelist lepingut, ei tohiks me kedagi käsitleda Vene Föderatsiooni kodanikuna ilma vastava tahteavalduseta.

Meie taasiseseisvumisaja seadused ning praktiline elu on arenenud just nimelt eelkirjeldatud loogika kohaselt ning eristame selgepiiriliselt võõrriikide kodanikke niinimetatud välismaalastest, kellel juriidiline side mistahes riigiga üldse puudub.

Läti poliitikud, kes taotlevad oma parlamendis vastuvõetud seaduse õigustühiseks muutmist referendumi kaudu, toovad vastuargumendina välja ühe ja sama pere laste võimaliku lahutamise erinevatesse kodakondsustesse. Teisisõnu, kui vanematele anda võimalus taotleda pärast taasiseseisvumist sündinud lapsele Läti kodakondsus, jääb varemsündinud laste probleem ikkagi lahendamata ja nad võivad saada hoopis Venemaa kodakondseteks.

Seega ei peaks kellelegi andma kodakondsust lapseeas, vaid isikliku sooviavalduse ja keeleoskuse olemasolul hiljem, kui isik suudab teha iseseisvaid otsuseid.

Eeltoodud seisukoht pole aga kooskõlas lapse õiguste konventsiooniga, mis paneb sünnikohariigile kohustuse tagada lapsele, kes muidu jääks üldse kodakondsuseta, kodakondsus juba sünnihetkest alates.

Laps ja kodakondsus

Üks hirmudest, mida parlamendidiskussioonides samuti rõhutatakse, on lapseeas Eesti kodakondsuse omandanud isikute hilisem võimalik topeltkodakondsus, mida meie seadused püüavad välistada.

Selline võimalus tekiks juhul, kui lapsele Eesti kodakondsust taotlenud vanemad ise siiski hiljem mõne välisriigi kodakondsusesse astuvad ja kui selle riigi seaduste kohaselt ka laps automaatselt oma vanemate kodakondsuse omandab. Selle argumentatsiooni esitajad rõhutavad samuti, et näiteks Vene saatkond Eestis ei avalikusta, kellele nende riigi kodakondsus on juba antud.

Vastusena tuletagem meelde meie kodakondsusseaduses sätestatud võimalust naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikult see ära võtta juhul, kui ta hiljem on astunud ka teise riigi kodakondsusesse.

See on keeruline ja aeganõudev protseduur, nõuab täpseid registreid ja palju tööd. Aga just sellist täitevvõimu suutlikkust ootavad Eestilt NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigid enne oma otsuste tegemist.