NATO välisministrite kohtumine Tallinnas tõi üle hulga aja kaasa ka NATO riikide omavahelise põhjalikuma arutelu NATO ja Venemaa suhete üle. Välisministrid said ajakavalise võimaluse omavahel NATO-Vene suhteid arutada seetõttu, et Moskva ei soovinud Tallinnas NATO-Vene nõukogu pidada.
Viimati kohtusid NATO ja Vene välisministrid detsembris ja sellest ajast on olnud mõningat arengut. Nii on saadikute tasemel valminud 21. sajandi ühiseid julgeolekuohte käsitleva ühisdokumendi vaheraport. Selles kinnitatakse vajadust ja võimalust praktiliseks koostööks ühiste julgeolekuohtudega tegelemisel, kuid seni mingeid selgeid tulemusi veel pole. See raport oli algselt mõeldud esitamiseks NATO-Vene välisministrite kohtumisele Tallinnas, kui see oleks aset leidnud. Nüüd tuleb oodata järgmisi võimalusi.
NATO-le on Venemaa oluline partner ning potentsiaali on NATO ja Vene koostööks sellistes praktilistes küsimustes nagu terrorismi-, narko- ja piraatlusvastane võitlus ning mittesõjaline transiit Venemaa kaudu NATO ja liitlaste operatsiooni toetuseks Afganistanis. Samuti on koostöö võimalik massihävitusrelvade illegaalse leviku vastases tegevuses ning tsiviilõnnetuste kriisiohjes.
Venemaal ja NATO-l on aga ka selged põhimõttelised poliitilised erimeelsused alates sellest, millisena Venemaa NATOt ja NATO laienemist üldse näeb. Jätkuvalt peab Venemaa NATOt endale vähemalt ebasõbralikuks, kui mitte vaenulikuks organisatsiooniks ning NATO laienemist vaenulikuks ja endavastaseks tegevuseks. Sellele lisanduvad erimeelsused näiteks raketitõrjekilbi ja Euroopa tavarelvastuse leppe (CFE) ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamise ning Gruusia territooriumil Vene vägede hoidmise osas.
Venemaa tutvustas hiljuti uut sõjalist doktriini, mis näeb ohuna NATO laienemist ja sõjalise infrastruktuuri rajamist Venemaaga piirnevatesse riikidesse. Ka on Venemaa suurendanud vägesid nii Pihkva oblastis kui Leningradi sõjaväeringkonnas. Meenutada tuleb ka eelmisel sügisel Balti riikide ja Poola vahetus naabruses toimunud ulatuslikke sõjaväeõppusi «Ladoga» ja «Zapad». Kõigele sellele ei ole ratsionaalseid põhjendusi.
NATO-Vene suhted on kahestunud. Ühelt poolt ollakse valmis tegema koostööd nende küsimuste lahendamises, milles nähakse julgeolekuriske mõlemale. Samas on põhimõtteline erinevus NATO laienemise küsimuses ja meile enesestmõistetavas põhimõttes, et iga riik võib ise liitlasi valida ja määratleda organisatsioone, kuhu kuuluda tahetakse.
Jääb mõneti arusaamatuks, miks Venemaa soovib järjekindlalt käsitleda NATO laienemist enda vastu suunatud tegevusena ning kulutab suuri ressursse NATO-vastase tegevuse harjutamiseks. Samas kui on selge, et kui Venemaad üldse midagi ähvardab, siis kindlasti ei lähtu see oht läänest ehk NATO riikidest, vaid terrorismina pigem lõuna suunalt. Ja selles osas oleks pigem mõistlik NATOga koostööd teha, mitte seda võimalikult keeruliseks ajada.
NATOst on Venemaal endiselt problemaatiline ning NATO seda suhtumist muuta ei saa, kuni Venemaa juhtkond pole ise otsustanud NATOsse sõbralikumalt suhtuma hakata. Seni tuleb aga NATO-l ootused Venemaaga koostöö osas viia tasakaalu Venemaa tegeliku valmisolekuga sügavamaks partnerluseks NATOga. Pettumuste vältimiseks ja aja andmiseks suurema vastastikuse usalduse tekkeks tuleb sammhaaval edasi liikuda küsimustes, mis detsembris kokku lepiti.
Samas ei ole võimalik taganeda põhimõttelistest hoiakutest ja väärtustest, mis puudutavad näiteks Gruusia territoriaalse terviklikkuse austamist ning NATO edasist laienemist. Selles osas on oluline märk ka NATO välisministrite Tallinna-kohtumisel tehtud otsus Bosnia ja Hertsegoviinale liikmelisuse tegevuskava (MAP) andmise kohta.