Allar Jõks: prügi politiseerimine

Allar Jõks. Foto: .

Prügist energia tootmine nõuab valdkonna suuremat läbipaistvust ja seaduste ajakohastamist, kirjutab Allar Jõks.

Eestis käib sõda. Sõda prügi pärast. Kuidas teisiti mõista pealkirju «Reformierakond kandib prügiraha», «Kas siseminister esindab Ragn-Sellsi ärihuve?», «Veolia nõuab Torma vallaametnike osas kriminaal­uurimist» või «Iru põletusjaam – prügilate surmahoop».

Uskumatu, et sõda käib ettevõtjate vahel, kes on Eesti Jäätmekäitlejate Liidu (EJL) heade tavade koodeksis kokku leppinud, et liikmed ei kahjusta oma tegevusega EJLi ega teiste EJLi liikmete mainet ning ei väljenda avalikkuse ees oma halvustavat hoiakut teiste liidu liikmete suhtes ning nende pakutavate teenuste suhtes.

Isegi kui vaid veerand viidatud süüdistustest tõele vastab, on selge, et prügisektoris käib armutu võitlus, mille käigus ei põlata ära seaduste ostmist, erakondlikku rahajagamist ja tagatoapoliitikat. Jäätmemajanduses toimuv peegeldab paraku ühiskonna küpsematust turumajanduse ja demokraatiaga toimetulemiseks. Prügi taustal ilmnevad ilmekalt Eesti demokraatia kitsaskohad.

2009. aastal ladestati viide Eestis tegutsevasse nõuetekohasesse prügilasse 290 000 tonni jäätmeid. Paari aasta pärast ei pruugi prügi enam kõigile jätkuda. Näiteks Eesti Energia ehitab Irusse 220 000-tonnise aastavajadusega põletusjaama, mis peaks valmima 2012. aastal, ning Tallinna Prügila jäätmekütuse liin soovib jäätmekütuse mahu suurendada 50 000 tonnini, milleks vajatakse 100 000 tonni olmeprügi aastas. Ragn-Sells rajab Tallinna jäätmekütusetehase, mille töötlusvõimsus on 80 000 tonni segaolmejäätmeid aastas. Näiteid uutest investeeringutest võiks jätkata.

Kolm aastat tagasi õiguskantslerina riigikogu ees esinedes küsisin, kas Eesti Vabariigi põhiseadusest tuleneb jäätmekäitlejale selline põhiõigus nagu õigus prügile. Pidasin silmas olukorda, kus tarbija oli kohustatud lepinguliste kohustuste täitmiseks iga hinna eest prügi tekitama. Naljana mõeldud küsimus on nüüd tunduvalt aktuaalsem kui toona. Poleks imekspandav, kui varsti koputab meie uksele jäätmekäitleja ja palub müüa prügi.

Prügidefitsiidi tingimustes saab määravaks, kui selged ja avalikku huvi järgivad on mängureeglid, mille alusel kohalik omavalitsus otsustab prügi saatuse.

Kas avalik huvi jäätmemajanduses on samastatav tarbija huviga? Tarbijate enamikule meelepärane otsus ei pruugi alati olla avalikes huvides. Kui valimiste eel muutub kohalikule võimule eesmärgiks prügihind tarbija jaoks taskukohaselt madalana hoida, siis ei ole lahendused alati keskkonnasõbralikud. Kohalikul omavalitsusel on kasulikum eelistada prügiladestamist keskkonnasõbralikumate lahendustele, sest sellest laekuvad saastetasud.

Kui aga otsuseid tehakse jäätmekäitlejate huvides, kes juhtumisi on ka erakonna rahastajad, kes siis tegelikult kujundab «avalikku huvi»?

Kui munitsipaalvõim võimul püsib, võib küüniliselt väita, et erakonna rahastajad on omavalitsuse jäätmekorraldusega rahul. Vastasel juhul defineeriks juba uus võim avaliku huvi sisu jäätmemajanduses. Nimetatut kinnitab ka Võrus toimunu, kus Äripäeva andmetel linnavalitsuse rahulolematus MTÜ Võru Jäätmekeskuse tegevusega tõi kaasa võimuvahetuse linnas («Kriitiline õigusarvamus viis Võrus võimuvahetuseni», ÄP 6.04.10). Jäätmeseaduses pole kriteeriume, mida kohalik võim peab jäätmekäitluskoha valikul silmas pidama. Kas oluline on jäätmehierarhia, parimad tehnoloogilised lahendused, jäätmekäitluskoha lähedus või tarbijale taskukohasus?

Jäätmehierarhia reastab käitlemisviisid eelistusjärjestuses – taaskasutamine, energiatootmine ja ladestamine. Kuidas võrrelda aga erinevaid tehnoloogiaid näiteks prügist energia tootmisel? Ühest vastust ei ole küsimusele, kas jäätmete masspõletamine on jäätmehierarhias kõrgemal kui prügist kütuse valmistamine. Keskkonnariskide maandamiseks peaks prügi teekond olema võimalikult lühike, kuid Eesti väiksuse juures ei pruugi see olla kõige määravam kriteerium.

Prügidefitsiidiga kaasneva konkurentsisõja tingimustes muutuvad eeltoodud küsimused ülimalt aktuaalseks. Kas jätta õiguse kujundamine kohtupraktikale või täiendada seadust?

Esimesel juhul muutub jäätmekäitluskoha valikul määravaks see, millise jäätmekäitleja advokaadid on võimekamad. Seaduse täiendamise korral peab vältima, et riigikogus ei «tuunitaks» seadust vaid ühele ettevõtjale sobivaks. Nagu see elektrituru seadusega on korduvalt juhtunud. 

Eestis ei ole puudust õigusnormidest, vaid mõtestatud ja hingestatud järelevalvest normide täitmise üle. Riiklik järelevalve ei tähenda mitte riigi õigust, vaid kohustust tegutseda. Mida tugevamaks muutub erahuvi prügisektoris, seda tugevam peab olema riiklik järelevalve. See ei seisne ainult ettekirjutuste tegemises, vaid ka koolituses ja seaduste kaasajasta­mises.

Aastaid on osutatud ametnike politiseerimisega seonduvatele ohtudele. Eriti eredalt väljendub see oht kontrolliametnike puhul, kes peavad olema ja ka näima erapooletute ja sõltumatutena. Pole vahet, kas tegemist on inspektsiooni peadirektori või maavanemaga. Kahjuks on mitmed viimase aasta juhtumid jätnud avalikkusele mulje, et nende käed on olnud parteiliselt seotud.

Mida teha, et jäätmesektor ei kujuneks läbipaistmatute tehingute tegemise tandriks, kus määrava tähendusega on erakondlikud sidemed? Selleks tuleb tagada läbipaistvus seadusloomes ja kõigi asjaosaliste kaasamine, depolitiseerida järelevalve ja keskkonnaraha jagamine ning lõpetada TTT ehk tagatoatehingud.
Vaid siis muutub konkurents jäätmeturul energiaks ja seadus ei muutu prügiks.

Endine õiguskantsler Allar Jõks on advokaadibüroo Sorainen nõunik. Autor ei esinda ühegi prügiettevõtte huve.