Kildkondlikud huvid esirinnas, Avalik-õiguslikud institutsioonid poliitika tõmbetuules

PAUL-EERIK RUMMO,

Riigikogu liige (Reformierakond)

Rahvas saab oma huve järgida mitmel teel, mitut erisugust mehhanismi kasutades. Riik üldkehtiva õigusliku raamistuse loojana ning maksude kogumise ja ümberjaotamise aparatuurina on küll vältimatu, kuid siiski vaid üks nendest.

Taasiseseisvudes tegi Eesti tegelikult mitte ühe, vaid kaks sammu.

Lisaks omariikluse taastamisele määrasime ka oma riigi iseloomu. Selleks sai parlamentaarne demokraatia, mis teravalt erineb nii okupatsiooniaegsest ainuparteikesksest totalitaarsusest kui viimasest okupatsioonieelsest tugevate korporatiivsuse ja ainuvõimu tunnustega mudelist.

Praeguseks valitud tee kujutab endast avatud mudelit, mis põhimõtteliselt võimaldab ja lausa eeldab igaühe aktiivsust ning samas asetab riigi mitte tingimata kõigi teiste kohale, vaid teiste hulka. Kui ühe subjekti, kes täidab talle seadusega antud spetsiifilisi ülesandeid.

Segane pilt

Majandussfääris toimib see juba päris hästi. Riigi diktaat on asendunud loomulike turumehhanismidega ja riiklik monopolism eraalgatusega. Kuigi leidub veel vägagi suuri (energeetika, telekommunikatsioonid) või suureks puhutavaid (põllumajandus) sektoreid, kus monopolismi ja vaba konkurentsi või protektsionismi ja avatuse vahekorrad on paigast ära, on neilgi puhkudel riigi roll teiste asjaosaliste suhtes enam-vähem selgelt ja üheselt välja kujunenud. See on seadusandliku suhtekorraldaja ja garandi roll, mitte diktaatori või turul kaasakonkureerija oma.

Segasem on pilt mõnes muus elusfääris. Teatavasti on riik uue iseseisvuse ajal andnud osa oma suveräänsusest üle teistele avalik-õiguslikele institutsioonidele, seda põhiliselt kultuuri ja hariduse (ülikoolid, rahvusraamatukogu, rahvusooper, tühjale kohale taasrajatud kultuurkapital) ja avaliku teabelevi (ETV ja Eesti Raadio), aga ka sotsiaalvallas. Selle protsessi saatjaks on olnud omajagu ebalust ning toimunud on see jõnkshaaval ja üksikjuhtude kaupa.

Seetõttu ei ole niisuguste institutsioonide mudel päris ühtne ning riigi suhe nendesse, eriti näiteks varalises plaanis, on mõnevõrra erinev. Nõuaks eraldi analüüsi, kui palju need erinevused johtuvad iga institutsiooni spetsiifikast ja kui palju sellest, kelle arusaamad ühe või teise institutsiooni asutamisel juhtusid parlamendis peale jääma.

Just praegu aga on selles valdkonnas esile tõusmas üks uus suur ebamäärasus.

Riik valigu

Nagu teada, rahastatakse avalik-õiguslike institutsioonide tegevust valdavalt riigieelarvest. Samas on ministeeriumide tegevus tasapisi muutnud segaseks selle, kas tegemist on toetuse või tellimusega.

Kui toetusega - nagu on üldjuhul kirjas riigieelarves -, siis otsustab selle kasutamise toetatav institutsioon ise: selleks on tal demokraatlikult ja pedantsete reeglite järgi moodustatud juht- ja järelevalveorgan. Kasutamise eesmärgid, sallitavate kululiikide raamistik on määratud asutamisseaduse ja põhikirjaga.

Väärkasutuse vältimiseks on riigikontrollile antud nende institutsioonide suhtes kõik samad õigused mis riigiasutustegi kontrollimisel. Minu meelest on selline asjakorraldus niihästi loogiline kui ka praktiline. Kui riik (valitsus) tahaks neil tegevusaladel rohkem oma poliitilist, ideoloogilist ja halduslikku tahet dikteerida, tuleks need institutsioonid taasriigistada. Kuigi sisuliselt kahtlemata eksisamm, oleks seegi omast kohast vähemasti vormiliselt selge ja ühemõtteline.

Selle asemel on aga toetuseideoloogia kõrvale või õigupoolest kuidagi küljetsi selle sisse tekkinud riikliku tellimuse ideoloogia, mida katsetatakse riikliku koolitustellimusena ülikoolide rahastamisel ja mis riikliku ringhäälingutellimusena on uue ringhäälinguseaduse eelnõu. Mõlemal puhul on tegemist enam kui ähmase, lünkliku ja mitmesugust manipuleerimist võimaldava süsteemiga, rääkimata sellest, et otsekui segaduse suurendamiseks justnagu tahetaks samal ajal jõusse jätta ka toetuseideoloogiat. Nõnda oleks riik oma ühe ja sellesama rahapatakaga nende institutsioonide suhtes ühekorraga kahes erinevas, suurelt jaolt teineteist välistavas rollis.

Vaja ühtset mudelit

Küllap saaks ka riigitellimuse ideest välja arendada loogilist mudelit, kuigi usutavasti osutuks see nendel aladel (haridus ja teabelevi) kohmakaks ja ebaefektiivseks. Millest aga kindlasti ei saaks sel juhul mööda vaadata, on see, et nõnda kanduks asi selgelt riigihangete valdkonda ning tellimuste esitamisel poleks riigil mingit õigust ega alust aprioorselt eelistada üht asutuste gruppi teistele - avalikke õppeasutusi ja ringhäälingujaamu erastruktuuridele.

Kui praegused võimulolijad tahavad loobuda avalikust haridus- ja teabelevi süsteemist, võiks seda teha kuidagi sirgjoonelisemalt ja lihtsamalt. Või järgitakse kahe ühitamatu ideoloogiaga silmi kirjuks ajades lihtsalt kitsaid kild- ja ametkondlikke huve?

Iseasi, et avalik-õiguslikku mudelit pole kindlasti põhjust pidada ideaalseks, veel vähem ainsaks ideaalseks. Siiski on ta hea vähemalt paadunud riigikesksusest vabanemise ühe võimaluse ja etapina. Samas pole kahtlust, et avalike huvide järgimine ja üldiste hüvede taotlemine oleks suuresti võimalik ja tõhus ka puhtalt eraõiguslikul alusel, kui seadustada selleks sobiv reeglistik ja tugimehhanismid. Kuni ja kuivõrd aga toimib teistsugune mudel, seni peetagu kinni selle sisemisest loogikast ja ärgu püütagu vett segada.