Sõnadetegemise raske töö, Valimiskampaania – sõnamängud või tehtud tegude võrdlemine

JAAK ALLIK,

Kultuuriminister (Koonderakond)

Algamas on valimiskampaania ning on äärmiselt oluline kas see hakkab toimuma nö filoloogiliselt ehk sõnadetegemise tasemel või hakatakse kõrvutama tehtud tegusid ning konkreetseid vahendeid tulevikueesmärkide saavutamiseks. Hiljuti avaldas Riigikogu liige Eiki Nestor Eesti Päevalehes skeemi Eesti poliitiliste parteide paiknemisest koordinatsioonisüsteemis nostalgia - uuendusmeelsus - vasakpoolsus - parempoolsus. Loomulikult asetusid Mõõdukad sel skaalal eelseisvate valimiste jaoks kõige positiivsemasse paika - uuendusmeelsete tippu väikese kallakuga vasakule. Kogu praegune opositsioon kuulutati uuendusmeelseks, kogu valitsuskoalitsioon mõistagi nostalgiliseks ehk vanameelseks. Asi pole aga isegi mitte selles, vaid kasutatud mõistete täielikus sisutühjuses. Küsigem, milliseid uuendusi kavatsevad Mõõdukad läbi viia või millise seisundi järgi nostalgitseb Koonderakond?

Reformid toimuvad

Rääkides seitsme iseseisvusaasta jooksul Eestis teostatud põhireformidest, siis rahareformi viis läbi koonderakondlik valitsus ja loodetavasti opositsioon seda «uuendada» ei taha, kui mitte tõlgendada Reformierakonna poolt lubatud 9000 kroonist keskmist kuupalka ettepanekuna krooni devalveerida.

Tagastamisel põhineva isamaaliku omandireformi on KMÜ valitsus praktiliselt lõpule viinud. Loobunud oleme sotsiaal- ja kultuuriobjektide laustagastamisest, mida seaduse mõttele vastupidiselt teostas eelmine valitsusliit, ning püüdnud leevendada selle reformi poolt tekitatud sundüürnike tragöödiat. Ja kuigi omandireformi mõned tagajärjed on valusad ja vaieldavad, ei usu ma, et leiduks erakonda, kes söandaks toda reformi edasi arendada või tagasi pöörata.

Mis puutub maareformi, siis on selle tempo KMÜ valitsusperioodil oluliselt kiirenenud, ka seadust ennast on lihtsustatud ja täpsustatud. Maareformiga praktiliselt tegelejad väidavad, et omal ajal valitud üsna keerulist teed mööda (nn tugev kinnistusraamat) ja maamõõtjate suutlikkust arvestades seda reformi kiiremini teostada ei saa.

Nii palju siis ühiskonna põhireformidest, mida valitsuskoalitsioon on jätkanud ning kiirendanud ja kus nostalgia ega uuendusmeelsusega ilmselt midagi enam peale pole hakata.

Uuendada ja reformida võib aga muidugi ka teisi elusfääre. Haridusuuendustest on Reformierakond esitanud idee kõrghariduse tasuliseks muutmiseks ning Isamaaliit on soovinud õpetajate palgamaksmise anda kohalike omavalitsuste pädevusse. Esimese ettepanekuga pole rahakoti paksusest sõltumatute haridusvõimaluste järele nostalgitsev valitsusliit kindlasti nõus, seda eriti praegu, kui isegi napi õppelaenu väljamaksmisega tekkisid pankadel tõrked.

Teine mõte on ka Koonderakonna programmiliseks seisukohaks ja varem või hiljem tuleb see teostada, seni on ettepanek aga kohanud tugevat vastuseisu just kohalikelt omavalitsustelt.

Milles väljendub nostalgia

Tõeliseks uuenduseks on muidugi Reformierakonna ettepanek ettevõtte tulumaksu kaotamiseks. Nostalgitsejad kardavad eelarvesse tekkiva miljardilise augu pärast ning ei näe, mille arvel maksta sel juhul palka õpetajatele ja politseinikele, tõsta Eesti kaitsevõimet või välisesindatuse taset.

Mõõdukad soovivad tõsta palga alammäära. Jällegi üks positiivne idee, kuid sooviks teada, kuidas muutub sel juhul kogu palgaastmestik. Kui kasvavad ka kõrgemad astmed, siis kust leida vajalik miljard, kui mitte, siis toimuks palkade võrdsustamine ja mis muud see on kui nostalgia sotsialismi järele.

Kiiret jätkamist vajaks ka Laari valitsuse ajal poolikuks jäänud haldusreform. Valitsus on heaks kiitnud haldusarengu tervikkontseptsiooni, mille kallal spetsialistid ja kõigi erakondade esindajad nägid üsna kaua vaeva.

Kuid ka siin kõlab uuenduslikke ettepanekuid nii-öelda seinast seina. Noored respublikaanid soovivad kaotada maavalitsused ja vähendada oluliselt ministeeriumide arvu, mis halvaks riigi poliitilise juhtimise täielikult ja looks Eestist keskaparaadi ametnike võimuparadiisi. Seda täiendab justiitsministeeriumist kostev seisukoht viia kogu ametnikkond karjäärisüsteemile. Nende arvates peaksid pooled riigiametnikud olema juristid, mis võimaldaks selleks volitatud riigiministeeriumil edutada põllumajandusministeeriumis ennast edukalt nõuniku ametikohal näidanud spetsialist näiteks kultuuriministeeriumi osakonnajuhatajaks ja vastupidi. Kõlab julge uuendusena, tegelikult pole aga muud kui nostalgia Tsaari-Venemaal kehtinud riigiametnike hierarhilise ranzheerituse järele.

Tõin need arvukad näited tõestamaks, et valimisvõitluses pole siltide kleepimisega midagi peale hakata. Keegi ei kahtle, et Eesti vajab jätkuvaid muutusi. Pakkugem siis välja reaalsed ning konkreetsed uuendused ja reformid, sel juhul on valijail ka millegi vahel valida. Vastasel korral võib opositsiooni uuendusmeelsus osutuda lihtsalt nostalgiaks kunagiste ministrikabinettide järele.