Paleepööre oh, kui põnev!, Ausad poliitikud võivad välja surra

LAURI VAHTRE,

Riigikogu liige (Isamaaliit)

Kümmekond aastat tagasi ehk vabanemise algusaegadel juhtusin vaatama tollase tunnustatud rahvajuhi Indrek Toome teleusutlust. Küsiti tema elukäigu kohta. Rahvajuht rääkis oma haridusteest, mainis malevakarjääri ja nentis, et hiljem hakkas ta tegelema poliitikaga - seda siis ELKNÜ, pärast EKP kõrgsfäärides.

Mäletan täpselt, et olin hämmastunud ja nördinud. Moskva bojaaride kintsukaapimine, nikerdamine ja shlikerdamine seltsimeeste Ivanovi, Petrovi ning Sidorovi vahet, paratamatu osavõtt vene keele kaelamäärimise kampaaniast, papaaha kergitamine oktoobriparaadide aegu möödamarssivaile raudhambulistele nö vabastajatele - oli see poliitika?

Aus võimuvõitlus

Mulle oli poliitikast sisse kasvanud teine arusaamine. Tervet keskkooli- ja ammugi ülikooliaega läbis mälestus klassijuhatajast rektorini, kes vaatasid mind või minusuguseid salvava pilguga ning sisistasid: «Ja vaadake, et seal midagi poliitilist ei oleks!» Noh, näiteks kui oli tarvis luba mõne ürituse korraldamiseks.

Poliitvangid olid inimesed, kes istusid vangis mitte oma autuse, vaid aususe pärast. Poliitilisest meelsusest kõneldi vaid nende puhul, kes nn nõukogude võimule vastu põtkisid, mitte aga sellele kaasakiitjate puhul.

Poliitika seostus seega tollalgi kuidagi automaatselt arvamuste paljususega, põhimõtteliste ideoloogiliste erinevustega. Seetõttu olid olemas nt poliitpäevad - neil vastandus kommunistlik ideoloogia kodanlikule, imperialistlikule, kapitalistlikule ms ideoloogiale. Andrei Gromõkot võis poliitikuks pidada, sest ta jagas maid nendega, kes arvasid elust hoopis teisiti kui tema ega pidanud seda varjama. Aga Leonid Brezhnevit olnuks mõeldamatu nimetada poliitikuks. Tema oli riigijuht, peasekretär, kallis Leonid Iljitsh vms. Ei nimetanud keegi poliitikuiks ka Vainot, Vaderit, Lebedevi või Käbinit.

Kõige enam olid nad politikaanid või õieti intrigaanid, kes ajasid oma asju bütsantsliku kavaldamise, silmakirjalikkuse ja kui vaja, siis reetmise abil. See mis toimus, polnud poliitika, vaid võimuvõitlus.

Ent nüüd hüüatab keegi, et eks poliitika olegi ju võimuvõitlus.

On, aga mitte igasugune, väidan vastu. Pean poliitikaks seda võimuvõitlust, mida on nähtud tsiviliseeritumates Euroopa riikides eesotsas Inglismaaga ja USAs kõige enam vast paarsada aastat. Ka seal on see sageli põimunud intriigi ja silmakirjatsemisega, ent need pole olnud poliitikale olemuslikud. Nii nagu iga ühiskonnaga paratamatult kaasnev kuritegevus pole kogu ühiskonna olemus, tema mõte ja sisu.

Samuti ei olnud püstolipaugutamine ja jalahoobiga saluuniukse avamine Metsiku Lääne elu kogu sisu ja mõte. Paraku on praeguses Eestis ootamatult palju neid, kelle arvamine poliitikast on analoogne ainult vesterne vaadanud tattnina arvamisega Metsikust Läänest. Sellised inimesed usuvad vist tõsimeeli, et ELKNÜs ja EKPs tehti poliitikat, sest intriig ja võimuvõitlus ongi poliitika, ja tõeline poliitik on see, kes alati jalgadele kukub ning alati välja vingerdab.

Muidugi, kui su teadmised põhinevad vaid viletsatel vesternidel, siis on Metsikus Läänes ju tapvalt igav - kauboid karjatavad veiseid, töömehed ehitavad raudteed, farmerid künnavad põldu... Paar korda aastas läheb saluunis paugutamiseks, aga see on jälle kõigest see joodik Joe, kes kaineks saades pisarsilmil andeks palub.

Intriigiga võimule

Ja nüüd kujutagem ette, et sa oled sellises paigas mõne ajalehe korrespondent. Millest kirjutada? Ehk imeb kasvõi tolle Joe kohta midagi välja? Ja oh seda rõõmu, kui linnapea jääb vahele sohitegemisega pokkerimängus! Nii-nii, naaberküla kauboid käisid pidu panemas - ehk annab vandenõu mõõdu välja. Musta Billi pole küll kakskümmend aastat nähtud, aga kesse tõestab, et ta siiski siin läheduses ei luusi. Järelikult - Musta Billi vandenõu, kuhu otse loomulikult on segatud linnapea.

Ja nii edasi ja nii edasi. Selle nimi on Eesti ajakirjandus. Paraku on ajakirjandusel see omadus, et ta mitte üksi ei kajasta, vaid ka kujundab ühiskonda. Ei maksa siinkirjutajat pidada selliseks idioodiks, kes Eestis lokkava saamahimu ja põhimõttelageduse tekitajaks peaks ajakirjandust.

Ent kui ajakirjandus ainult nö püstolipaugutamisest kirjutab, siis võib juhtuda, et need, kes ausalt põldu harivad ja karja kasvatavad - neid veel on - , surevadki tõesti välja. Kaua siis aus inimene suudab elada õhustikus, kus töötegija (arst, õpetaja, talupidaja jt, ka poliitik) on kuulutatud luuseriks ja lollpeaks, aga «nädala tegijad» on näiteks Villu Reiljan ja Eino Tamm? Kui mõni endine justkui Eestile vabaduse tooja ennast Eesti surmavaenlastele maha müüb ja tasuks võimule saab, siis nimetan mina seda tülgastavaks põhimõttelageduseks ja künismiks, aga ajakirjandus ütleb: kõva mees.

Ma näen õudusega, kuidas Eestis nende osa, kes nii arvavadki, vähenemise asemel pigem kasvab. Tulemuseks on, et meie põdurasse poliitikasse võib astuda põlvkond, kellele poliitika tähendab intriigi ja võimu iga hinna eest. Nii on neid õpetatud.