Erinevate põlvkondade ühisosa, Peasuunaks peab saama eestlane, kes näeb Eestit üle Eesti

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

PEETER OLESK,

Tartu Ülikooli raamatukogu direktor (Isamaaliit)

Lase otse, ruumi on! Nii võis öelda madrusele roolis see kapten, kelle heeringalaeval Juhan Smuul 1955. aastal alustas oma «Muhulaste imelikke juhtumisi». Riigilaeval nõndasamuti öelda ei tohi. Poliitiline ookean, veel vähem lomp ei ole kunagi lage.

Kõik pole sama meelt

Missugune on siis see käsk, mille annab meie poliitilisele roolimadrusele Eesti riigi kodanik 1999. aasta kevadtalvel ?

On kasvanud ja kasvab veelgi nende hulk, kes meie seas võtavad endale õiguse võrrelda. Ning kasvab järkjärgult ka nende hulk, kes peavad oskama arvutada. Kõige nooremad neist on sündinud Afganistani okupeerimise ja brezhnevismi agoonia vahel. Nad pandi lasteaeda perestroika lootuste aegu ja lõpetasid algkooli Eesti uue iseseisvuse künnisel.

Kõige vanemad, saja-aastased, on sündinud siis, kui Eduard Vilde kirjutas oma «Külmale maale» (1896). Noorimad peavad hakkama oma kodu alles rajama, enne seda aga saama korraliku diplomi. Vanematest paljud jõuavad oma päriskoduni alles igaviku lävel.

See ei tähenda, et nii erinevatel põlvkondadel puudub ühisosa sootumaks. Ühisosa on kaheldamatult Eesti riik, see seob meid igal juhul. Ei tarvitse siduda aga võim, sest ma kahtlen väga, et kõik oleksid sama meelt järgnevas: 1999. aastast alates on kindlasti vaja enamusvalitsust, sest see ei nõua haletsust ja tema vastutus on ühemõtteline. Miks just enamusvalitsus, miks mitte lihtsalt täidesaatev võim?

Aastatuhande vahetusel tuleb langetada ja ellu viia otsuseid valdkondades, kus isiklikud huvid kas on äärmiselt vastakad või jälle puuduvad üldse.

Kolm rasket probleemi

Alustagem põllumajandusest, mis ei ole üksnes tootmisharu, vaid ikkagi elamisviis. Me loeme/kuuleme lipsukandjate sotsiaalsetest garantiidest (me ei arva, et neile pole neid vaja). Mis on inimestest koosneva riigi tagatiseks tööinimesele selle eest, et ta teeniks oma leiva võlgadesse sattumata, katus pea kohal, olemata sunnitud maad tühjaks jätma?

Vaba turg selleks ei ole, sest üksi võid sa vaba turu kehtestada ainult oma hinges - kuid isegi lits ei tee seda. Kauplemine Venemaaga kui üks võimalusi asja päästa kahtlemata suurendab riske, kuid kauplemise välistamine ei päästa üldse midagi.

Küsimus ei ole muidugi ainult Venemaa turus, küsimus on selles, et kõige ettenägelikum on riigil motiveerida oma alamaid töövõimaluste ja elatusvahenditega. Mõelgem selle üle enne, kui hakkame otsustama, kas Konstantin Päts tegi õigesti või valesti, kui ta toetus eeskätt põllumeestele, ja usume, et ajalugu ei kordu.

Teine raske probleem on töökohad ja -palgad. Põlevkivi tootmise lõpetamine Ida-Virumaal võib tähendada halvimal juhul rohkem kui 4000 töökoha kaotamist.

Osa inimesi rakendatakse loomulikult uuesti, kuid mida teha sel ajal, mil oma raha on järjest rohkem kinni - näiteks liisingute all - ja suurte europrojektide raha pole veel Eestisse tulnud? Just see on parlamendi järgmise koosseisu aeg, mille muudab keerulisemaks tõsiasi, et inimeste nõudlikkus töötingimuste suhtes kasvab kiiremini kui nende enesekriitilisus oma pädevuse suhtes.

Kolmas, avalikkusele kahjuks ikka veel arusaamatu probleem on ebamäärasus Eesti riigi haldamises ehk, nagu ütleb Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder, riik kui tervik kaob ministeeriumide keskaparaadi harukondlikkuse tõttu ära. Harukondlikkus süvendab kolõvaniseeritust, s.o võimu koondumist pealinna.

Ent sellega ei kaasne vastutuse selginemine, hoopiski mitte. Vastupidi, viimaste aastate arenguks ongi olnud see, et võim kontsentreerub, vastutus aga hajub. Võim ilma vastutuseta on aga kas omavoli või tegevusetus.

Uus halvustav sõna

Ma ei ütleks, et alates 1995. aasta kevadest on omavoli ja minnalaskmist teadlikult süvendatud. Mõtlematult küll. See on umbmäärasesse vähemusse jäämise tagajärg. Koonderakonna ja Maarahva Ühendus on olnudki väga püsiv muhv vältimaks radikaalide paigaltnihkumist. Aga kuna see muhv toimib soos, mida keegi ei kraavita, siis tema efektiivsus kahaneb. Uus kurss peab saama soost jagu, s.t tegema Andrese tööd Vargamäel.

1922. aasta koalitsioon seadis peajooneks eestlase ettevõtlikkuse toetamise. See ei olnud vale, kuid polnud piisav ja oli naiivne. Ettevõtlik eestlane nimelt ei pea oma auasjaks pidada meeles neid, tänu kellele ta jalad alla on saanud. Praegu on küll liialdus väita, et ettevõtlikule eestlasele on kõik teed nii lahti, et lase aga käia. Siiski on ettevõtlikkus vähemasti oodatud.

Uus kurss peab olema seega mutatis mutandis. Ettevõtlikkus ei ole sugugi tasakaalustatud vastutustunde ja -võimega. Vastupidi, ettevõtlikkust on toetatud hoopiski õigusega tõmmata uttu.

Eesti keelde on sugenenud uus halvustav sõna rikkur. See on tõusiku sünonüüm. Kuid tõusik ei ole kunagi olnud vastutaja, tõusik on õigustaja. See, mida peasuunal tuleb parandada, on vastutusvõime, s.t peasuunaks peab saama ettevõtlik ja vastutusvõimeline eestlane. See, kes näeb Eestit üle Eesti.

Muidu suureneb oht, et seadusandlik ja täidesaatev võim muutuvad ise luukeredeks, aga- miks me peaksime elama keset surnuaeda? Surnuaial ei elata, seal ollakse maetud. Mina tahan töökindlat Eestit!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles