Jaan Ginter: kellele ülikool üle anda?

Tartu Ülikooli professor Jaan Ginter. Foto: Margus Ansu

Eelmise aasta jõulude eel arutas Tartu Ülikooli nõukogu, kuidas jaotada ülikooli eelarves 1,5 miljardit krooni. Selle otsustamine läks ludinal. Terav diskussioon tekkis nõukogu istungil aga hoopis ühes teises küsimuses, kus rahalises mõttes tuli valida 0,6 ja 1,1 miljoni kroonise variandi vahel. Seega rahalises mõttes üle 1000 korra vähem olulises küsimuses. Nõukogu kulutas oma kallist tööaega, mille tunnihind on vähemalt 25 000 krooni, justkui tähtsusetu küsimuse arutamisele. Lõpliku otsuseni ei jõutudki.

Lähemad kümme aastat nõuavad ülikoolidelt tugevaid ümberkorraldusi, kuna gümnaasiumidest tulevate potentsiaalsete üliõpilaste arv kukub veel pikka aega. Ülikoolid peavad nuputama, mida sellistes tingimustes ette võtta. Ning olema võimelised kiiresti otsuseid vastu võtma ja neid ka ellu viima.

Seetõttu ma saan aru neist, kes pingutavad, et muuta ülikooli kergemini ja efektiivsemalt juhitavaks. Kuid mul on väga raske nõustuda

praegu arutlemiseks pakutud juhtimisskeemiga

, milles ülikooli kõige tähtsamate küsimuste – põhikiri (ka ülikooli teaduskondade loomine ja kaotamine), eelarve (ehk mille jaoks ülikooli raha kulutada) ja rektori valik – otsustamine antaks üle eranditult ülikoolivälistest esindajatest koosneva nõukogu kätte.

Tõepoolest, umbes taoline juhtimisskeem on suuremate tõrgeteta rakendunud Austrias 2002. a seadusemuudatuse järel. Kuid Austria kogemustele viitajad jätavad sageli mainimata, et Austria reform tehti ülikoolide autonoomia suurendamiseks, mitte vähendamiseks. Ning seetõttu Austriale viitamine mind eriti ei veena. Muidugi on ülikoolile vastuvõetav, kui muudatuse tulemusel hakkab tema siseelu küsimusi täitevvõimu asemel otsustama kogu, mille moodustamisel ülikool saab osaliseltki kaasa rääkida. Selline oli Austria reformi sisu. Kuid sama korra juurutamine meil tähendaks hoopis seda, et ülikool annaks tähtsaimate küsimuste otsustamise enda käest ära.

Selleks, et anda otsustamine ülikoolivälistele inimestele, oleks vaja kindlasti teada, et need inimesed on nende otsuste tegemiseks kompetentsed. Samuti on hädavajalik, et nad oleksid lojaalsed, s.t teeksid otsuseid ainult Eesti ühiskonna ja Tartu Ülikooli parimatest huvidest lähtuvalt.

Muu hulgas peaks olema tagatud, et tulevase nõukogu liikmete seas ei oleks selliseid, kes lähtuvad erakondlikest huvidest. Austria mudelis on reegel, et nende nõukogu liikmed ei tohi enne nimetamist olla poliitilisel ametikohal ega isegi mitte erakonna liikmed vähemalt neli aastat. Ka meil oli selline tingimus esialgu kõne all, aga nüüd on see kadunud. Aruteludes on pakutud, et nii ei jääks piisavalt palju kompetentseid inimesi, kes üldse kõne alla võiksid tulla. Seega erakondlastest me selles nõukogus ei pääse.

Kuid erakondlik juhtimine kipub toimima viisil, annad sõrme, võtab käe. Mäletame ju hästi, kuidas algselt püüdsime Eestis saavutada parteilistest mõjudest vaba ametnikkonda, ning kuidas järkjärgult, alguses ühes, siis teises valdkonnas ametnikkond järjest sügavamalt erakonnastati, kuni ministeeriumide kantslerite ja maavanemateni välja. Kas meil on tõesti nii suur soov ülikooli juhtimisel sellist riski võtta?

Teine erinevus Austria mudeli rakendumisest on selles, et meil on erakonnaväliste arvamusliidrite väljakujunemine alles algusjärgus. Kui aruteludes on jõutud selle küsimuseni, kes ikka selle uue nõukogu 11 liiget olla võiks, siis loetletakse hoogsalt 3–4 head kandidaati. Kahjuks kipuvad need nimed ikka ja jälle korduma. Ning kordagi pole vähemalt mina kuulnud ühtegi loetelu 11 kompetentsest ja usaldusväärsest erakonnavälisest tulevase nõukogu liikmest.

Uue otsustuskogu kolmas puudus on, et välisel otsustajal on raske ülikoolisiseseid toimemehhanisme ja reegleid mõista. Praeguse kuratooriumi parimategi liikmete kohta on avaldatud imestust, kuivõrd vähe nad ülikooli siseelus orienteeruda suudavad. Seda ei saagi neile ette heita. Sest kuidas nad oma pungil täis päevaplaanide juures saaksidki leida piisavalt aega, et ennast ülikooli toimimise hingeelu küsimustega kursis hoida?

Seepärast kipun kartma, et loo alguses kõneks olnud 0,6 ja 1,1 miljoni krooni küsimuse lahendaks ülikooliväline otsustuskogu küll kiiresti ja efektiivselt. Aga see lähtuks lahendamisel eelkõige rahalisest küljest või halvemal juhul hoopis erakondlikust seisukohast.

Jutt käis Toomemäest. Kuid ülikoolivälistel otsustajatel ei tulekski arutluse alla see küsimus, mis ülikooli praegusel nõukogul lahendamise nii keeruliseks tegi – kas ja kuivõrd on ülikoolile traditsiooniliselt kuulunud Toomemäe tüki müügi puhul ülikooli imagole oluline see, et seal tennise mängimise võimalus alles jääks?

Otsustamine suure akadeemilise kogu kaudu on kallis, kohmakas ja ­aeganõudev. Aga võib-olla on siingi kohane meenutada Winston Churchilli kuulsat seisukohta, et demokraatia on halvim valitsemise vorm, kui välja arvata kõik ülejäänud aeg-ajalt katsetatud süsteemid.