Jüri Allik

FOTO: Pm

Seaduse muudatusi ei tehta niisama. Ilmselt on selleks mingi vajadus. Minister Tõnis Lukas ütles teleusutluses, et Tartu Ülikooli ei saa enne adekvaatselt finantseerida, kui pole seadusesse sisse kirjutatud, et tegemist on rahvusülikooliga. Rektor Alar Karis rõhutas Postimehe arvamusloos (19. aprill 2010), seadust on tarvis selleks, et muuta praegust ülikooli juhtimisskeemi, mis põhineb demokraatlikult valitud otsustuskogudel, kuid mis on rektori hinnangul aeglane, paindumatu ja mittetõhus.



Järelikult tuleks hinnata seda, kas

väljapakutud Tartu Ülikooli seaduse muutmise plaan

aitab saavutada soovitud eesmärke. Kas riik hakkab rahastama Tartu Ülikooli ajalooliste hoonete, raamatukogu, botaanikaaia ja teaduskooli ülalpidamisega seotud kulusid? Kas 11 ülikoolivälist otsustajat muudavad ülikooli juhtimise kiiremaks, paindlikumaks ja kompetentsemaks?



Kahjuks ei veena seaduseelnõu kaitsekõned, et rahvusülikooli sõna puudumine kehtivas Tartu Ülikooli seaduses on peamine põhjus, miks raamatukogu ja botaanikaaeda tuleb jätkuvalt rahastada riikliku koolitustellimuse arvelt või miks ülikooli sisemine juhtimisskeem on ebaefektiivne.



Pole mingit garantiid, et rahvusülikooli sissekirjutamine Tartu Ülikooli seadusesse annab eelarvele lisaks näiteks 50 miljonit krooni aastas või et see sealt kohe jälle ära ei kao, kui juhtumisi peaks tekkima vajadus negatiivse eelarve järele.



Eesti poliitilise kultuuri reaalsus on selles, et kui seni on puudu olnud poliitilisest tahtest toetada rahaliselt neid rahvusülikooli funktsioone, mida Tartu Ülikool on kogu aeg niigi täitnud, siis ei sunni seda tegema ka ükski uus seadusesäte.



Pigem võib kannatada Tartu Ülikooli maine, kuna avalikkust on võimatu veenda, et lubatud lisaraha on vaid tehingu üks pool, mille teiseks pooleks on Tartu Ülikooli sunnitud loobumine oma autonoomiast. Ei maksa unustada, et küsitluste järgi usaldas märtsis riigikogu 43% ja valitsust 49% vastanutest. Me ei tea, milline oleks rahva usaldus Tartu Ülikooli vastu, kuid võrreldes isegi maksu- ja tolliametiga (80%) on seda natuke liiga vähe, et saada endale moraalne õigus otsustada Tartu Ülikooli käekäigu üle.



Kogu võimu andmine üheteistkümnest liikmest koosnevale ülikoolivälisele nõukogule on ohtlik. Usk, et poliitiliselt määratud nõukogu suudab paremini väljendada riigi huvisid ja kindlustab selle kaudu tõhusama rahvusülikooli funktsioonide rahastamise, ei ole millegagi põhjendatud.



Näiteks rahvusringhääling pole sarnase juhtimisskeemi alusel palju jõukamaks muutunud ega paremini juhitud. Samuti pole ühtki tõsist põhjust arvata, et neli korda aastas kokku tulev nõukogu, kus keegi sisuliselt ei tunne ülikooli, suudab paremini otsustada, keda määrata rektoriks või kui palju mingi teaduskond eelarvest raha saab. Pigem kasvab oht, et otsustusi ette valmistavad ametnikud saavad suure võimu ja võimaluse manipuleerida nõukogu vastu võetavaid otsuseid.



Kogu võimu ja vastutuse üleandmine välisele otsustuskogule tähendab ühtlasi selle äravõtmist akadeemiliselt kogukonnalt. Puudub isegi ligikaudne hinnang selle kohta, kui palju see kahandab akadeemilise kogukonna motivatsiooni ja kui suureks paisub administratsiooni võõrandumine akadeemilisest poolest.



Kultuuriliselt väärtuslik pole mitte ainult Tartu Ülikooli ajalooline hoonestus, vaid ka akadeemiline demokraatia, mis on läbi erinevate poliitiliste süsteemide ja ajastute olnud vabaduse ja sõltumatuse idee reservaadiks. Tartu ja Baseli ülikooli professor Gustav Bunge on tabavalt öelnud: «Minister vergeht, Professor besteht.» («Ministrid tulevad ja lähevad, professorid jäävad.»). Kuna Tartu Ülikooli seaduse muutmise eelnõu ei ole piisavalt arvestanud neid ohte, mida akadeemilise demokraatia ärakaotamine ülikoolis endaga kaasa toob, siis pole ühtegi mõjuvat põhjust, milleks toetada sellist seaduse muudatust.