Riigist ja ringhäälingust, Kaks uudist riigivõimu ja ringhäälingu suhete kohta

PAUL-EERIK RUMMO

Ringhäälingu nõukogu esimees (Reformierakond)

Valitsus teatas eelmisel nädalal uue ringhäälinguseaduse eelnõu heakskiitmisest, mille üheks praegusest erinevaks sätteks oleks avalik-õigusliku ringhäälingu (Eesti Raadio ja ETV) toetamine riigieelarvest mitte suvaliselt, vaid teatud konstantse protsendi ulatuses eelarve kogumahust. Kuigi Ringhäälingu nõukogu mõnevõrra väljatöötatuma ja meie meelest rohkemaid riskitegureid arvestava kavandiga mitte päris kokkulangev, on see siiski põhimõttelt viimasele ligilähedane ja näib olevat suunatud sama eesmärgi saavutamisele, milleks on avaliku ringhäälingu poliitilise sõltumatuse tugevdamine. Niisiis võiks seda hinnata sammuna edasi.

Teine uudis on aga, et rahandusministeerium on ERile ja ETV-le teatanud oma otsusest külmutada nende tuleva-aastane riigieelarveline toetus tänavuse nominaali tasemel. Ringhäälingu nõukogu omalt poolt on juba andnud oma heakskiidu ERi ja ETV vastulauseile, arvestades eriti seda, et uued juhtkonnad on võtnud neis organisatsioonides toimuva tugevama kontrolli alla ja nende esitatud tegevus- ja arengukava on võrratult süsteemsem, selgem ja perspektiivitundelisem, kui varasem.

Neid kahte uudist kokkupanduna saab tõlgendada kahel moel.

Maata talupoeg

Üks võimalus on, et valitsuses - nagu oleme varemgi kogenud - üks käsi ei tea, mis teine teeb. Keegi justnagu taotleks avaliku teabe- ja hinnangulevi suuremat tegevusvabadust ja keegi teine jälle selle kammitsemist, lühikese lõa otsas hoidmist.

Teine võimalus on näha nende kavatsuste üheaegses tekkes küünilist kalkulatsiooni, mis meenutab kunagist pärisorjade vabastamist ilma maata. Võibolla soovitakse sellise ebasoodsa väljavaatega kummitades saavutada avaliku ringhäälingu leppimine senise mudeliga, kus igal aastal tuleb osata meeldida parajasti võimul olevale koondisele ning samas - kuna vahendeid jääb seaduse nõuete ja ühiskonna ootuste rahuldamiseks ikkagi napiks - tagasi pöörduda ka reklaamiturule (raadio polegi sealt veel riskinud lahkuda). Viimasega oleks nagu möödaminnes antud löök ka eraringhäälinguile ja saadud nendegi tegevusruum kaudse kontrolli alla.

Tahaks loota, et edasises eelarveprotsessis ja seaduseelnõu menetlemisel tulevad otsustajate kaugemad kavatsused ja nende põhjendused selgemini esile ning lõpuks võidavad siiski pragmaatiline mõistus ja perspektiivitunne. Vähegi selge peaga poliitik annab endale paratamatult aru, et meediaga mängimise seadustatud harjumus saab ainult ajutiselt toimida just tema kasuks, olukorra muutudes aga annab relvad tema vastase kätte.

Paistab, et reklaamimüügi kui avaliku ringhäälingu lisatuluallika asjus tahetakse jääda pidama poolele teel, lubades seda kasutada ning samas jättes juhtidele vabad käed «otsustamaks, kas reklaamiga tegeldakse ise või müüakse see praeguse eksperimendi eeskujul kommertsjaamadele maha» (Jaak Allik, 15. juuli Sõnumileht). Sellest rahvusvahelistki tähelepanu pälvinud eksperimendist saaks ja tuleks tegelikult palju julgemini edasi minna, mitte jääda uue seadusega elu sabas sörkima.

Milleks peaks iga kord pidama uusi läbirääkimisi ja sõlmima uusi lepinguid, kui ühtede eraringhäälingute tegevusload lõpevad ja turule on tulemas võibolla teised? Kui kindlaid finantsprognoose saab kumbki pool sellisel juhul endale üldse lubada?

Samas on siinkirjutaja andmeil vähemalt praegu tegutsevad tugevamad eraringhäälingud valmis rääkima korralikust litsentsitasust, mida nad maksaksid juhul, kui avaliku ringhäälingu osalemine reklaamiturul oleks kindlalt välistatud. See raha lähekski lisatoetusena avalikule ringhäälingule kui kompensatsioon reklaamist loobumise eest, ja siis juba seadusega tagatult. Lisaks võiks selle abil täiendada ringhäälingu tehnilise infrastruktuuri moderniseerimise projektide rahastamist, et vältida dubleerivaid kulutusi. Ma ei oska näha mingit mõistuspärast põhjust, miks riik ei võiks poolikute ja vastuoluliste zhestide ning tühja ideologiseerimise asemel täita riigi klassikalist rolli: vahendada mingi ühishuviga subjektide riskivabale kokkuleppele jõudmist ja siis viimane üldiseks hüveks seadustada.

Eesti Raadio ja ETV ühtseks organisatsiooniks liitmise mõttest on valitsus nüüd jäägitult loobunud. See langeb laias laastus kokku Ringhäälingu nõukogu loobumisega liitmisidee kallal edasi töötamisest möödunud aastal.

Liigne killustamine

Küll aga pole mingit positiivset mõtet hoida neid organisatsioone teineteisest nii teravalt lahus, nagu uus eelnõu ette näeb - nimelt et parlament peaks kummalegi moodustama omaette nõukogu. Tehnilistele erisustele vaatamata on avaliku raadio ja televisiooni asend ühiskonnas - just see, millega tegeleb ja mida reguleerib nõukogu - üks ja seesama. Selle rolli hajutamine tähendaks avaliku ringhäälingu kui tervikliku ideekandja nõrgendamist, sest ülesannete, huvide, vajaduste ja tegevuskavade koordineerimine muutuks tarbetult keerulisemaks.

Peab ütlema, et jällegi on raske oletada, kas niisugune mõte on selle autoreile niisama jõudehetkel laest pähe pudenenud või väljendub selles nende atavistlik kartus kõige ees, millel on mingi seos ühiskonna vaimse vabadusega ja mida - kuna ta paraku pole enam vahetult riiklik - tuleb niisiis igaks juhuks võimalikult nõrgestada.

Praeguses Ringhäälingu nõukogus on olnud kõne all küll otse vastupidised ideed nõukogu tulevase formeerimise ja tööpõhimõtete kohta, et sellest saaks järjest tugevam, laiapõhjalisem ja sõltumatum üldsuse huvide esindaja avaliku teabe-, arvamuse- ja kultuurivahenduse sfääris.