Avaliku ringhäälingu sõltumatusest, Televisioon ja raadio peaksid saama kindla osa riigi maksutulust

PAUL-ERIK RUMMO,

Ringhäälingu nõukogu esimees

Mõne aja eest andis ringhäälingu nõukogu Riigikogu kultuurikomisjonile tutvumiseks eelnõu, mille kohaselt muudetaks avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide Eesti Raadio (ER) ja Eesti Televisiooni (ETV) finantseerimisskeemi. Nõukogu eesmärk on jõuda eelarutelude kaudu selgusele, kas komisjon - tegelikult siis selles esindatud Riigikogu fraktsioonid - nõustub võtma asja parlamendi menetlusse ja milline võiks olla selle tulemus. Riigikogu suve-eelse ülekoormatuse tõttu lükkus kõik siiski sügiseni edasi, kuid seeme on idanema pandud.

Ükski suur organisatsioon, millel on kanda olulised funktsioonid, mille juhtidel ja töötajatel on ideid ja tegutsemistahet ja mis toimib revolutsiooniliste tehnoloogiamuutuste keskkonnas, ei saa rajada oma tegevust ebamäärasele finantsprognoosile. Ringhäälingu puhul lisandub sellele eriti tungiva nõudena vajadus olla maksimaalselt kaitstud poliitilise manipuleerimise ohu eest ning isegi kahtluste eest, et midagi selletaolist võiks sündida. Põhiliselt riigieelarvest rahastatava tegevuse puhul on need ohud ja kahtlused pidevalt õhus, mis ühelt poolt halvab tegijate tahet, teiselt poolt kärbib publiku usaldust.

Traditsioonilist ja tüüpilist avalikku ringhäälingut peetakse ülal nn lubamaksuga. Idee seisneb selles, et maksavad need, kes on hankinud tehnilise võimaluse programmi vastu võtta ja seeläbi näidanud oma huvitatust. Kellel niisugust huvi ei ole, on ka maksust prii, kellel aga on ja kes maksab, sellel tekib ühtlasi moraalne õigus programmi asjus kaasa rääkida.

Lubamaksu vanaaegne nimi kõlab tänapäeval mõistagi veidralt ja võib tekitada koguni protesti. Kuid nimi nimeks, seda saaks muuta. Aegunud on paraku ka asi ise, ning siin-seal on asutud sellest loobuma ja otsima teisi teid.

Lubamaksu probleemid

Esiteks võib igaüks alati öelda, et selle maksuga tehakse talle liiga ega kasutata seda sihipäraselt, kui ta jälgib oma aparatuuriga ainult kommerts- ja välisjaamu. Pidev kontroll mitte ainult selle üle, mis programme kui palju jälgitakse, vaid ka selle üle, kui palju kellelgi üldse on või ei ole töökorras vastuvõtuaparaate, on tülikam ja kulukam kui asi väärt. Teiseks teeb infotehnoloogia areng ja levik nii pikki samme, et ringhäälinguprogrammide vastuvõtt mitte ainult raadio ja telepurgi, vaid arvuti kaudu muutub tavaliseks veel enne, kui meil raadio- ja TV-maksu rakendamine sujuma hakkaks. Kas siis lisada ka kompuutrimaks? Ühesõnaga, jantimist palju, kasu vähe.

On olnud juttu ka elektriaktsiisi kehtestamisest, millest osa suunata ringhäälingule. See on ses mõttes kindlasti parem idee, et ei nõua iga aparaadi ühekaupa arvelevõtmist. Vaevalt aga oleks tark tegu elektrihinna kiire tõusu juures hakata sellele veel aktsiisi otsa laduma.

Nii võib paista, et lihtviisilisel otsefinantseerimisel riigieelarvest polegi midagi häda või et see vähemasti on parim mudel võimalikest. Poolt silma kinni pigistades lähtutakse eeldustest, et peaaegu igal maksumaksjal või tema perekonnal on mingi vastuvõtuaparatuur ja kui tal see juba on, ju ta siis mõnikord ka avalikke jaamu jälgib.

Tegelikult jääb aga õhku peamine küsimus: kes otsustab igal eelarveaastal avalik-õiguslike jaamade riigieelarvelise toetuse suuruse ja mis kriteeriumide alusel ta seda teeb?

Senine praktika näitab, et seda teeb parajasti võimul olev koalitsioon ning et kriteeriumid on ähmased.

Paremal juhul võime rääkida tuimast automatismist, millega igal aastal pannakse kirja ja hääletatakse sisse mingi enam-vähem laest võetud summa, millel pole nähtavat kokkupuudet ei lahtikirjutatud taotlustega, mida Eesti Raadio ja ETV ringhäälingu nõukogu ja kultuuriministeeriumi kaudu valitsusele esitavad, ega ka riigieelarve üldiste tõusunäitajatega. Taotlejate põhjendustesse suuremat ei süveneta, omapoolseid ei esitata.

Poliitiline surve

Halvemal juhul võib sedasama praktikat tõlgendada poliitilise surve avaldamise katsena. Et samal ajal võib märgata ka püüdu muuta eraringhäälingute tegevuslitsentside taotlemise korda keerukamaks ja segasemaks, jätab see kõik kokku mulje riigivõimu laiarindelisest sekkumisest meediavabadusse.

Olgu riigivõimu esindajate poolt tegemist ignorantsuse või tahtlusega, tagajärg on sama. Poliitiline tasakaalustatus jääb piitsa ja prääniku taktika puhul tühjaks sõnakõlksuks.

Olukorra muutmiseks ongi ringhäälingu nõukogus välja töötatud uus skeem ERi ja ETV toetamiseks avalikest vahenditest, mis ühelt poolt väldiks uute maksude kehtestamist, teiselt poolt aga looks kindla seose rahvuslike tulude dünaamika ja avaliku meedia toimimis- ja arenguvõimaluste vahel. Selle skeemi kohaselt toetaks riik (maksumaksjad) avalikku ringhäälingut igal aastal konstantse protsendi ulatuses riigi maksutuludest. Nõnda oleks saavutatud stabiilne, poliitilisel juhtpositsioonil olevate jõudude ja isikute vahelduvast suvast sõltumatu alus, mis muutuks iseregulatiivselt rahvuslike võimalustega ühtses rütmis.

Arutada võiks maksutuludest võetava suhtarvu suurust ja seda, mis proportsioonis peaks see jagunema raadio ja televisiooni vahel. Muu hulgas sõltuvad need asjad sellest, kuidas prognoosida ja kuhu seadusandlikult suunata ringhäälingusfääri tulevikku laiemas plaanis, eriti mis puudutab fundamentaalseid muutusi tehnoloogias, mis tingivad muutusi ka õigusruumis.

Ringhäälingu nõukogule pole mõistagi teadmata see põhiline argument, millega meie ettepaneku vastu astutakse. Nimelt, et see pole kooskõlas meie riigieelarve koostamise põhiideoloogiaga, mis välistab igasugused «igaveseks ajaks» ette kindlaks määratud proportsioonid.

Samas on just avalik, üldkättesaadav ja mittemanipuleeritav infovahendus nii oluline, et erikohtlemine on põhjendatud.