Mure pankade pärast, Ülikasumi asemel peaks pangad leppima normaalkasumiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JUHAN TELGMAA,
Riigikogu liige (Maaliit)
Maapanga kuulsusetu lõpp on isegi Siim Kallase üht-teist tunnistama sundinud. Seni tegi teatud seltskond endale raha põhimõttel: mis on üks pangarööv panga asutamise kõrval! Pangapidamine on osutunud täiesti legaalseks teeks rahva raha mitmesuguste nippidega (pettusest, liigkasuvõtmisest ja börsimanipuleerimisest kuni poliitilise lobi rahastamiseni, et säiliks korralagedus majanduses) oma taskusse kantimiseks. Nii oli - tahaks uskuda, et oli - võimalik riskivabalt aasta-paariga dollarimiljonäriks saada. Ilma et selleks oleks vaja töötada NBA korvpallurina või avastada-leiutada midagi uut maailmale. Olgu ainult jultumust ja künismi.
Eluvõimeliseks osutub vaid see, mis on mingi keskkonna loomulik osa. See, mille andmise-võtmise suhe keskkonnaga on tasakaalus.
Eesti panganduses endas pole majanduslikku kriisi. Kriisis on panganduse suhted Eesti majandusega. Pangandus elab, kui ta mõistab oma rolli majanduse teenindajana, selle vereringena. Parasiteerides majandusel, sellest võimalikult rohkem raha välja pumbates, hävitab pangandus omaenese elukeskkonda. Aga surnud kehas ei saa ka vereringe toimida.
Eesti rahvas on maksnud panganduse ülesehitamise eest juba miljardeid, aga usaldusväärset pangandust ikka ei ole. See kõik on juba kuninglikult üle makstud, suur osa sellest rahast on läinud valgekraeliste röövlite taskusse. Nüüd nõuab Maapanga ohvrite päästmine riigilt järjekordsed sajad miljonid. Kui kaua veel?
Erinevalt nii mõnegi teise erakonna poliitikutest tunnevad maapoliitikud vastutust kõige eest, mis Eestis sünnib. Sealhulgas ka selle eest, et Eesti majandusel ja eesti inimesel oleks adekvaatse tasu eest kasutada kõik vajalikud pangateenused nii linnas kui maal. Pidevalt on püütud pangategelasi pilvedelt alla tuua, neile nende vastutust meelde tuletada. Sõnadest pole piisanud. Riigikontrolli suunamine Eesti Panka - oi, kui palju soppa selle tõttu maapoliitikute kaela kallati! - näitas ometi kõigile, et panganduses on nii mõndagi haisvat ja et tegemist polnud mingi maameeste kiusu, kadeduse või lollusega.
Nüüd kutsub Siim Kallas tagasi lätete juurde. Pole lätteid, mille juurde naasta. Ausat pangandust on Eestis imevähe olnud. Pangategelased peavad ükskord tajuma oma kohta, oma ainsat shanssi ellujäämiseks. See on: asetada end kogu Eesti konteksti, teenida Eestit ja rahulduda väärilise tasuga selle eest.
Maapoliitikute mure on järjest suurem. Tänaste pangategelaste moraal sunnib kahtlema, kas nad on suutelised, kas nad tahavad elada nii, et pankuriamet saaks pärandatud ka nende poegadele ja pojapoegadele. Ehk teiste sõnadega: kas nad on suutelised rahulduma normaalkasumiga harjumuspärase ülikasumi asemel. Mõned neist ongi juba lahkunud, võttes kaasa ka raha. Veel mõned lahkujad, ja Eesti peab hakkama pangandust uuesti üles ehitama. Mida see jälle maksma võib minna.
Maapanga kadumine on maainimestele tragöödia. Seda ei suuda iial mõista pealinna härrasmehed, kelle tüli rahaliste tehingute puhul piirdub plastkaardi välgutamisega. Väikeste pangakontorite kadumine maal tähendab, et sama asja ajamiseks tuleb sõita bussiga, mis hommikul läheb ja õhtul tuleb, paarikümne kilomeetri kaugusele lähimasse pangakontorisse. Aga paljusid tehinguid enam pankade vahenduseta teha ei saagi.
Ausat pangandust on Eestile ja tema maarahvale väga vaja. Maapoliitikute mure panganduse pärast on suur. Nad püüavad seda igati lahendada. Vaatamata paljude ajakirjanike pidevale ilkumisele, vaatamata poliitiliste vastaste jätkuvatele valedele.