Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
FELIKS UNDUSK,
Riigikogu liige (Reformierakond)
Tallinna linnas on saamas «heaks» tavaks pidevad üllatused monopoolses seisundis olevatelt ettevõtetelt. AS Tallinna Vesi teatas hiljuti, et neil tuli hea mõte tõsta liitumistasud neljakordseks, sest raha oleks juurde vaja. Ettevõtte omaniku ehk Tallinna linna esindajad abilinnapea Ants Leemetsa juhitavas nõukogus laiutavad vaid käsi, kui ettevõtte juhtkond vastandab ennast selgelt linnaelanike ja ettevõtjate huvidele. Siis tuleb uudis, et AS Tallinna Soojus tõstab taas kord sooja hinda, mis esimesest juulist tõuseb 311 kroonilt MWh eest 349 kroonini ehk 12 protsenti ja Tallinna Soojusele kuuluvate lokaalkütte katlamajade klientidele 330-lt 359 kroonini ehk 9 protsenti. Kõigile mõistetavas keeles väljendatuna tõuseb näiteks keskmise kolmetoalise korteri küttehind kuus 600-lt kroonilt 673 kroonile. Ettevõtjate säilitamiseks klientidena langetab küll Tallinna Soojus MWh hinda neile 40-50 krooni võrra, aga paljud ettevõtjad eelistavad ikkagi mõelda tulevikule ja mitte jääda ootama järjekordset hinnatõusu või soojakatkestust.
Ei ole raske arvata, kes maksavad kinni Tallinna Soojuse ebaefektiivse tegevuse. Kui otsustavad lahkuda suuremad tarbijad ehk ettevõtted, siis muutub sooja hind veelgi kallimaks. Tekibki surnud ring, millest väljatulemiseks tuleb teha valikud kliendisõbralikuma hinna kasuks ja tõmmata kokku laialivalguvat Tallinna Soojust. Tallinna Soojusel kui monopolil ei ole hetkel tegelikult erilist põhjust pingutada kliendisõbralikumaks muutumisega. See status quo üritatakse säilitada iga hinna eest.
Tänaseks on Tallinna volikogu ette jõudnud Tallinna energeetikakontseptsioon. Nagu nimest võiks arvata, peaks olema tegemist põhjaliku ja hoolega ettevalmistatud eelnõuga, mida sisu vaadates küll arvata ei julgeks. Kahjuks on Tallinna Soojuse juhid suutnud pea sassi ajada ka enda meelest nii sõltumatutel Tallinna linnaisadel ja teinud selgeks, et milleks pingutada, kui tarbijatel pole nii või teisti valikuvõimalust. Tallinna volikogu ja linnavalitsuse esimene mure peaks olema oma linnaelanikule mitmekesiste valikuvõimaluste tagamine, mitte aga nende tasku tühjendamine.
Kontseptsioon ei muuda
Eelnõu koostamisel käsitleti kolme alternatiivi. Esimene: reguleerimata mehhanism, kus kütteliigi valib tarbija. Teine: koondada soojateenused ühe valdusfirma kätte. Kolmas: kehtestada omavalitsuse kontroll energiamajanduse üle, st linnavalitsus määrab, millises linnaosas kuidas toimitakse. Tallinna Soojuse juhid on juba tunnistanud, et ehkki linnavalitsuses heaks kiidetud viimane variant teeb teatud korrektiive arusaamisesse turumajandusest, meeldiks see neile kõige enam.
Eelnõu annab huvitava pildi sellest, kuidas «reguleerida» turumajanduses kliendi valikuid, mis kahjuks ei sarnane tarbija huvide kaitsmisega, vaid pigem vastupidi. Tallinn jaotuks piirkondadeks, millele koostataks energiavarustuse kavad, kus sätestataks eelistused ja piirangud teatud energiavarustuse skeemidele ja kütustele. Vastavalt nendele kavadele sõlmiks Tallinna linnavalitsus kahepoolsed lepingud Eesti Gaasi, Tallinna Elektrivõrgu, Tallinna Soojusega või mõne muu pakkujaga.
Tallinna Soojuse nägemuses on ka niisugune konkureerimine kurjast. Palju parem alternatiiv oleks nn kindla peale minek - jaotada turg omavahel ära ja pakkuda tarbijale võimalust vastavalt sellele, kellele «kuulub» piirkond. Nende väitel on lokaalküte ebaotstarbekas ja nõuab investeeringuid. Tõsi ta on, aga pikemas perspektiivis tuleb see tarbijale hoopis rahaliselt odavam, kui suhelda monopoliga, mille suhted kliendiga piirduvad arve saatmisega.
Kindlus tuleviku suhtes maksab ka midagi. Tallinna Soojusel oleks aeg aru saada, et kui nad kurssi ei muuda, võib firma varsti muutuda Titanicuks paratamatult saabuvas konkurentsivõitluses. Tallinna Soojuse suuremateks probleemideks on suured soojuskaod (25-30%), amortiseerunud süsteemide tõttu suured veelekked ja suured võlad. Huvitav, mida mõtleb ja millega tegeleb volikogu valitud ASi Tallinna Soojus nõukogu? Mida arvab sama firma aktsionäride üldkoosolek ehk linnavalitsus, seda me volikogule pakutavast nn energiakontseptsioonist juba teame. Pealkirjas mainitud sõna energeetika on küll õieti tabatud, aga lisand «kontseptsioon» on ilmselt väike liialdus.
Kohapealse kütte eelised
Tallinna Soojuse kasutegur tarbija jaoks on umbes 60 protsenti, moodsates automaatsetes lokaalkateldes ehk katlamajades on kasutegur umbes 90 protsenti. Kuivõrd otstarbekas on minna vähemefektiivse kaugkütte monopoli kaitsmisele? Uus soojuse hind ilmselt paneb paljusid mõtlema oma hoone varustamisele individuaalse (põhiliselt) gaasiküttel töötava katlaga. See on ka põhjendatud. Lokaalküttega majas (hoones) jäävad ära kulud soojuskadudele, trassileketele, märkimisväärselt alaneb elektrienergia kulu ja ei tule maksta teiste võlgu.
Kokku võib see sääst tulla ligi kolmandik või enamgi, võrreldes kaugküttega. Tulevikku vaadates võib veel oletada, et peame lähiaegadel loobuma väävlirikkast masuudist kütusena või valmis ehitama suitsugaaside puhastusseadmed, mis jälle omakorda tõstab kaugkütte hinda.
Kui Tallinna linn valib monopoli kaitsmise tee, on tarbijatel palju vähem lootust sellele, et lõpuks võiks tekkida mingi reaalne valikuvõimalus, kellelt osta teenust ja palju selle eest maksta. Olukord, kus on võimalik valida vastavalt oma vajadustele ja võimalustele üks konkureerivatest pakkumistest, on kliendi jaoks parim lahendus.