Pildi näitamine Rummo moodi, Möödarääkimine ei edenda ringhäälinguseaduse eelnõu valmimist

PEETER SOOKRUUS,

Kultuuriministeeriumi meedianõunik

Ringhäälingunõukogu esimehe Paul-Eerik Rummo kirjutis ringhäälinguseaduse eelnõu vaevalisest sünniloost 25. mai Postimehes ärgitab õiendama väärteavet, millele lugupeetud poliitik oma loos tugineb.

Päris huvitav on teada, kust pärineb Rummo väide eelnõu teksti Brüsselis kooskõlastamise kohta. Kui on mõeldud sõelumist Euroopa Liiduga peetavate läbirääkimiste raames, siis tähendab see ennekõike Euroopa Liidu (EL) vastava ala seadusandlike aktide analüüsi ning võrdlemist Eesti sama ala seadustega. Sõelumisel selguvad probleemid, mis võivad tekkida ELi dokumentide nõuete rakendamisel ning alles nende põhjaliku lahkamise järel kujunevad Eesti ametlikud seisukohad, mille alusel hakatakse ELiga läbirääkimisi pidama.

8. ja 12. mail leidsid Brüsselis aset kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika sõelumise kohtumised, kus kõrvuti ELi suurte kultuuriprogrammidega ning Eesti võimaliku osalemisega neis vaadeldi euroliidu audiovisuaalala põhilist dokumenti - nn piirideta televisiooni direktiivi. Kohtumisel räägiti ka selle eurodokumendi põhiliste normide rakendamise võimalikkusest liitu pürgivas Eestis, sealhulgas ringhäälinguseaduse valmiva eelnõu sellest variandist, mis härra Rummolegi tuttav.

Mingit eelnõu kooskõlastamist ei toimunud, huvi tunti ennekõike Euroopa päritolu toodangu enamusosa kvootide rakendamise võimaluste vastu Eestis ning arutati teid, kuidas neid võimalikult paindlikult kohaldada. Olles varem ametlikult teatanud valmisolekust üle võtta ELi seaduste ja poliitikate kogu acquis, teatas Eesti sellega nõusolekust tunnistada ELi seaduste põhimõtteid ning neid rakendada. See ei kuulunud vaidlustamisele ka sõelumiskohtumistel Brüsselis.

Kahetsusväärsel moel maalib Rummo pildi sellest nürist agarusest, millega olevat kultuuriministeerium ilmutanud valmisolekut Euroopa päritolu toodangu enamusosa kvoote paugupealt rakendada. Alles euroekspertide manitsused toonud mind jälle reaalsusse ning ma asunud alles seejärel kuulutama nende kvootide sammsammulist kohaldamist. Õnneks on asi hoopis teisiti.

Lahtisest uksest sisse

Kui Rummo lugenuks viidatud eelnõu versiooni põhjalikult, leidnuks ta sealt selle, mille avastajana ta end nüüd tunneb. Nimelt ütleb selle eelnõuvariandi paragrahv 101 selgelt, et Euroopa päritolu teoste osakaalu nõuded hakkavad kehtima astmelise üleminekuajaga ning enamusosani jõutakse alles aastaks 2002. See oli eelnõu märtsikuise töövariandi tekstis, kuid juba audiovisuaalala töörühmas sõelumiseks valmistudes pikendati seda üleminekuaega. ELi ringhäälingupoliitika asjatundjate Tallinna sõidu ajaks aprilli lõpus oli enamusosa kvootide jõustumise aastaks eelnõuvariandis kirjas 2003. Seda selgitati mitmel korral, sealhulgas sõelumisjärgses infotunnis välisministeeriumis paljudele ajakirjanikele.

Muidugi võib arutleda Euroopa päritolu teoste osakaalu kvootide perspektiivide üle ning seda tegime omalt poolt sõelumiskohtumistel. Kuid praegu paistab, et vähemalt lähema kolme aasta jooksul ei tõtta EL neid nõudeid muutma.

Seda kinnitati ka hiljuti Birminghamis esinduslikul meediakonverentsil, kus aga euroliidu selle valdkonna volinik Martin Oreja viitas, et ehk kaalub EL mõne aja pärast tänaste kvoodinõuete muutmist või asjakohastamist, mis digitaalmeedia ajastul on niikuinii möödapääsmatu.

Oodatakse seadust

Vaadeldes sama temaatikat teise nurga pealt, võib öelda, et neid enamusosa kvoote ei saa lahata eraldi kogu ELi audiovisuaalpoliitikast. Siit leiame programme, milles osalemine on kasuks kodumaise filmi- ja teletoodangu edendamisele. ELi suurprogramm «Meedia 2» võimaldab koolitada audiovisuaalala tegijaid, saada tuge filmitootmise arendamisel ja toodetu levitamisel.

Tuntav on ELi selge soov ergutada Euroopa maade audiovisuaaltoodangut, tõsta selle taset ja konkurentsivõimet. Kuna Eestil on ilmselt väga vaja sellelaadset toetust ning suurtes koostööprojektides aitaks kaasa lüüa just «Meedia 2» programmi lülitumine, peab teadma, mida see eeldab. Praegu oodatakse eelkõige, et Eestis edeneksid asjad ringhäälinguseaduse eelnõuga, siis avab EL Eestile ka «Meedia 2» uksed.

Mida Rummo ei tea

Erinevalt Rummoni jõudnud kuuldustest kinnitan, et kultuuriministeeriumist pole «tänaseks lahkunud viimanegi jurist». Mõistes vajadust kindlustada avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse ühe alusena Eesti Raadio ja Eesti TV selgel alusel rahastamine nendin veel kord, et selle parim vorm - loamaksu kehtestamine - on nüüdseks hiljaks jäänud ja seda teha on raske. Märksa raskem, kui ajal, mil Rummo ise oli valitsuse liige ega toetanud toona ERi ja ETV vastavaid ettepanekuid.

Teadmiseks võiks võtta sedagi, et avalik-õiguslikul ETVl pole juba praegu probleeme Euroopa päritolu teoste osakaaluga ning seega pole karta, et tema programm läheks selle nõudega hoopis kulukamaks. Ringhäälingunõukogu esimees peaks seda ikka teadma.

Nagu sedagi, et ringhäälinguseaduse eelnõu on tõesti üks keeruline asi, mis puudutab ala, kus põimuvad erinevad huvid ja arusaamad ning pole puudu emotsioonidest. Rummo eelnõu mahategeva hinnangu täpsustuseks lisan, et enamik arvamusi olid eelnõu märtsikuise variandi suhtes päris positiivsed ning esitatud ettepanekutest võetakse uues variandis paljud arvesse.