Mis pilt ikkagi paistab, Ringhäälinguseaduse uuendamine käib üle kivide ja kändude, ANALÜÜS

PAUL-EERIK RUMMO,

Ringhäälingu- nõukogu esimees, Reformierakond

Katsed meie ringhäälinguseadust uuendada on teatavasti käinud üle kivide ja kändude. Mitmes faasis on kordunud sama lugu, kus kõige laiapõhjalisem töörühm, mida Eestis saab sellel alal üldse kokku panna, on põhilistes kriitilistes punktides üksmeelel, tööd ametlikult juhtiv ja korraldav kultuuriministeerium aga on märterlikult otsustanud jääda ainsana käima õiget jalga (nii nagu Jaak Allik end kord kuulutas viimaseks kommunistiks) ja vaheldumisi kas asjaga venitanud või siis esitanud valitsusele omapoolseid vaheversioone, mis pole seal aga vastuvõtmist leidnud.

Poliitilise surve vastu

Nõnda ei oskagi arvata, mis tekst on see, mida nüüd Brüsselis kooskõlastatakse. Kui tegemist on versiooniga, mida kultuuriministeerium suvatses asjaomastele ringkondadele tutvustada paar kuud tagasi (hiljem pole midagi kuulda olnud) ja mille täielikult äpardunuks tunnistasid nii avalik- kui eraõiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid, nagu ka professionaalselt ja poliitiliselt tasakaalustatud ringhäälingunõukogu, siis on piinlik lugu küll.

Rääkimata saavutatud ühiskondlike kokkulepete üleolevast eiramisest on tegemist ka lihtsalt kurvastavalt nõrga ja paiguti mõistetamatu tekstiga. Kui vastab tõele kuuldus, et tänaseks on viimanegi jurist kultuuriministeeriumist lahkunud, tuleb seda võtta kui illustratsiooni tõsiasjale, et segaseid poliitilisi ideesid ei saa valada juriidiliselt vastuvõetavasse vormi.

Kui mingid tähtajad suruvad peale ja koduseid lahkarvamusi ei jõuta ära klaarida, ei tohiks unustada, et Riigikogus on moodustatud spetsiaalne euroasjade komisjon, kellele tuleks iga vähegi vaidlusaluse teema puhul teada anda, mis platvormilt kavatsetakse Eesti nimel esineda.

Ringhäälingukorralduse suhtes võib öelda, et suurt jagu kõige põhilisemaid häid tavasid ja reegleid, mis on kirjas vastavates konventsioonides ja eurodirektiivides, järgitakse ka meie praegu kehtivas seadustikus ja praktikas. Küll aga tuleb tugevdada meie ringhäälingu poliitilise sõltumatuse tagatisi ning otsustada, kuidas toimida piirideta televisiooni direktiivi nõuete suhtes, et TV-jaamade programmid sisaldaksid valdavalt Euroopa audiovisuaalset toodangut.

Poliitilise sõltumatuse tagamine on eraldi käsitlemist nõudev teema, mis puudutab nii avalik-õigusliku meedia finantseerimise viise ning tema tegevuse ja juhtimise organisatsioonilisi vorme kui ka erameediakanalite litsentseerimist. Avalik-õigusliku meedia võimaluste delikaatsetes asjades on ringhäälingunõukogul olemas omad ideed, millest teinekord lähemalt.

Muide on EBUs (Euroopa Ringhäälingute Unioon) äsja välja töötatud soovituslik seaduseelnõu avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kohta, mille toimetuslikku sõltumatust garanteerivad sätted on päris julgustavad. Kuid poliitilise surve eest peab olema kaitstud ka erameedia (mõistagi kui ta ise järgib igas sellekohases seaduses - välja arvatud praegune Eesti oma, kust see eelmises Riigikogus välja hääletati! - sätestatud poliitilise tasakaalustatuse nõuet).

Kindlam tee selle saavutamiseks on, et ringhäälingulubade väljaandmine ja nende tingimustest kinnipidamise jälgimine delegeeritakse seadusega mingile täitevvõimust funktsionaalselt sõltumatule institutsioonile. Kui samaaegselt seaduses taastada poliitilise tasakaalustatuse säte, peakski asi kokkuvõttes lahendatud olema täiesti eurokõlblikul ja õigusriigile kohasel viisil.

Astmeline üleminek

Mis aga puudutab eurotoodangu kohustuslikku eelistamist, siis on see mitmekihiline ja mitmetahuline küsimus. Ülalmainitud eelnõuversioonis ilmutas kultuuriministeerium valmisolekut Eestis sellele paugupealt üle minna (kõne all on kõigis telekanaleis vähemalt poole saatepäeva täitmine Euroopa riikides toodetud saadete või filmidega, kusjuures eelnevalt on saatepäeva kestusest maha arvatud uudised, sport, mängud ja reklaam).

Tükk aega hiljem - sümptomaatiliselt pärast kohtumist paari Tallinnas viibinud Euroopa juhtiva ringhäälingupoliitika kujundajaga, kes võibolla avaldasid imestust nii suure agaruse üle - teatas eelnõu põhiautor, kultuuriministeeriumi meedianõunik Peeter Sookruus, et ta asub kaitsma järkjärgulise ülemineku ideed lõpptähtajaga aastal 2003. See on mõistagi parem, seda enam, et ELi laienemise ajaloost on võtta mitu selletaolist probleemideta pretsedenti. Samas tuleks vaadata, kas on üldse vältimatu end juba ette siduda mingi väga konkreetse tähtajaga, sest kõnealused kvoodid ei tarvitse igaveseks kehtima jääda.

Mitu põhjust

On mitu põhjust, mis teevad selle teema meile keerukaks ja diplomaatilist paindlikkust nõudvaks. Esiteks on Eestil praegu objektiivne eluline huvi üheaegselt nii ELi kui ka Maailmakaubandusorganisatsiooni (WTO) vastu, läbirääkimised käivad mõlemaga. Vajadus kaasa minna europrotektsionismiga halvendab positsioone WTO suhtes, ja pole põhjust arvata, et sellised kultuurilis-ärilised nähtused nagu filmindus ja infolevi silmapaari vahele jääksid.

Teiseks on Euroopa audiovisuaalne toodang üldjuhul kallim kui muu maailma oma. Kui see peaks Eestis stimuleerima mõne era-TV omavahelist ühinemist, poleks see ehk paha tulemus, kuid asjal on ka teisi külgi. Nõue ei tee vahet - ega peagi tegema - era- ja avalikul meedial. Niisiis kasvaksid ka avaliku meedia kulud, mis kas suunab ta tagasi kommertsialiseerumise teele (millest oleme Eestis suurte pingutustega vabanemas) või siis tuleb maksumaksjal hakata teda kõvemini rahastama, millel on kah omad loomulikud piirid.

Kolmandaks oleks lihtsalt rumal väita, nagu pakuks Euroopa-väline maailm vaid seitsmendajärgulisi sopafilme ja ladinaameerika seebikaid. Näiteks selletasemelist kütkestavat silmaringi laiendust nagu praegu ETVs ja Kanal Kahes nähtavad National Geographicu saated või mõned TV1s näidatud ameerika ajaloosarjad, mida Euroopas ei suudeta eriti toota. Kui meie televisioonidel on raha ja oskust neid hankida, oleks ju kahju, kui asi jääks pidama kvootide taha.

Pole võimatu, et kõnealunegi nõue (detailides ebamäärane juba praegu) mingil ajal lõdveneb või kaob, sest vaevalt on see parim vahend eurokunsti konkurentsivõime toetuseks. Kuluaarides on vastusurve igatahes olemas. Globaalse levitehnoloogia jätkuva edenemise taustal võib see pildinäitaja, kes end liialt kvooditada laseb, vaatajatest ilma jääda.