Lepingute inflatsioon, Sisepoliitilised lepped on kujunenud tagurlikuks, arengut eitavaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANDRA VEIDEMANN,
Arengupartei esimees
Erinevate poliitiliste jõudude vahel nii Riigikogus kui ka väljaspool seda on sõlmitud ja murtud nii palju lepinguid, et selle üle arvepidamine muutub üha raskemaks. Kõige veidram on, et vaatamata koostöö- või koalitsioonilepetelt, kõikvõimalikelt koostööprotokollidelt või memorandumitelt oodatava valitsemise stabiilsuse asemel elatakse jätkuvalt närvilises tõmbluses. Viimati kulmineerus see Arengupartei ja Rahvaerakonna suhte määratlemisega valitsuskoalitsioonis. Olgu siis kohe algul selgelt välja öeldud: Arengupartei on näinud oma osalust valitsemises valitsuskoalitsiooniga koostööleppe kaudu, milles oleksid selgelt fikseeritud õigused ja kohustused ja mille täitmise (näiteks Riigikogus ühtse hääletamise) tingimuseks oleks, et ka valitsuskoalitsioon oma sisemist kokkulepet täidab. Nagu senine praktika on näidanud, ei ole see nii lihtne, sest mitmetes hääletamistes on koalitsioon ise vankuma löönud.
Puudub laiem nägemus
Partneritelt ei saa nõuda, et nad oleksid paavstilikumad paavstist endast.
Tegelikult on probleem lepingutest on märksa üldisem ja palju kaugemale ulatuvam. Lepingute inflatsiooni, st väärtuse languse üheks peamiseks põhjuseks on üldise ühiskondliku leppe puudumine mitmes Eesti saatust oluliselt määravas küsimuses (eeskätt sotsiaalreform, aga ka infrastruktuuri erastamine, kaitsekulud), mis on jäetud igapäevase poliitilise võitluse tallermaaks, kuid võiksid seista sellest kõrgemal.
Sageli tundub, et poliitikud (resp poliitilised jõud) kipuvad rahvale peale suruma otsuseid, küsimata rahva arvamust kas või nõuandva rahvaküsitluse kaudu. Ometi on see üks osalusdemokraatia põhieeldusi, millest Eesti seisab veel õige kaugel. Eestit valitseb endiselt enamuse kultus - jõud jõu, hammas hamba vastu. See ilmneb ka suhtumises vähemusvalitsusse. Palavikulisust kohtab nii ühelt kui ka teiselt poolt. Opositsioon ähvardab liidus ajakirjandusega korraldada jõudemonstratsioone ja pilkab KMÜd vähemuse pärast, valitsuskoalitsioon omakorda aga on enamuse hankimises jõudnud sageli piinlikkuse piirile.
Sõlmitud kokkulepped on hõredad ja üksnes formaalsed meie äärmiselt madala poliitilise kultuuri tõttu. Enamasti lepitakse kokku mõnd vastasjõudu silmas pidades või teiste jõudude tegevuse blokeerimiseks, mitte aga millegi uue ja ühise ülesehitamiseks. Tahetakse siis kas oma võimalikku konkurenti alla neelata või üksnes tema valijaskonna hääli omadele lisada. Meie lepete häda on selleski, et need sünnivad parteide tagatubades, teenides eeskätt partei eliidi, mitte aga programmilisi huve. On siis mõistetav, et isikute vahelise sobimatuse või konkurentsi põhjal tehtud avaldused võivad kergesti kõigutada ka leppeid või viia nende katkemiseni.
Lepingud ei aita
Ma ei tea kahjuks ühtegi koostöö- või koalitsioonilepet, mis oleks suurendanud Eesti poliitika usaldatavust. Küll aga olen võinud kogeda, kuidas lepingute ettevalmistamisel ja sõlmimisel kirjutatakse sinna sisse peensusteni murdmist takistavaid sätteid või tagatisi, mis ei ole aga lõppeks ikkagi saanud takistuseks lepingu murdmisele. Sõnamurdlik egoism (mees annab sõna ja mees ka võtab selle) Eesti poliitikas ei lõpe ilmselt enne, kui ühiskonnas tervikuna muutuvad solidaarsus, tolerantsus ja fair play hinnatud väärtusteks.
Usaldus ka lepinguta
Lepingute inflatsiooni ühest põhjusest tahaksin aga veel kõnelda, sest viimaste sündmuste jälgimine on andnud just selleks ainet. Ei saa oodata mingitki kindlust, kui kokkuleppe aluseks on hirm kas tulevase partneri reetmise ees või siis selle ees, et äkki mõni teine suudab teha parema pakkumise.
Kui väga ka tahetakse tõmmata paralleele poliitilise ja majanduselu vahele, poliitika ei ole börs. Meie häda näib aga algavat kujutlusest, et poliitikaski võib mängida nagu börsil. Paljud on kõrbenud mõlemal pool. Ehk aitaks siis juba sellest kogemusest. Ehk võiksime silma paista nüüd sellega, et usaldaksime üksteist ilma kokkulepetetagi. Sest mistahes leping on oma olemuselt usalduse kinnitus.