FOTO: Urmas Nemvalts

Poliitikute sõnumeid tööpuuduse kohta võib muidugi alati ja igal pool kahtluse alla seada, nagu seda teeb üks sama tsunfti liikmetest, Keskerakonna juht Edgar Savisaar.


Aga selgust aitab luua Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) metoodika järgi kogutud andmestik, mis lubab riike omavahel võrrelda ja annab ühiskonnas toimuvast adekvaatse pildi, ent seda paraku mõningase hilinemisega.



Teine andmestik koguneb tööturuametis. Seda nimetatakse registreeritud töötuseks. Kuna riikide reeglid registreerimiseks ja ka töötutele pakutavad hüved on erinevad, ei saa nende andmete põhjal riike omavahel võrrelda, aga eeliseks on see, et saame muutustest teada kiiresti.



Saame teha oletusi, millises suunas tööturg liigub. Nagu ka tööpakkumiste arvu, nende erialase jaotuse ja mitmete muude näitajate järgi.



Loomulikult vajame, eriti muutlikul ajal, informatsiooni kiiresti. Miks? Sest tööpuudus pole üksnes arv, millega riigikogu valimisteks valmistuvad poliitikud saavad žongleerida, vaid praktiline probleem.



Nagu iga teinegi ühiskonna mure, ei eksisteeri ka tööpuudus vaakumis, mineviku ja tulevikuta. Kogu tööpuuduse traagika juures on positiivne see, et Eestis on praegu protsentuaalselt rohkem inimesi, kes peavad ennast tööjõu osaks, kui oli majandusbuumile eelnenud aastatel.



2007. aasta teises ja 2008. aasta esimeses pooles oli töötus madalseisus. 2008. aasta teises kvartalis oli Eestis 27 000 töötut inimest. See on lävepakk, millelt töötus erinevate kriiside koosmõjus tõusma hakkas ja jõudis eelmise aasta viimases kvartalis 107 000 inimeseni.



Teine oluline näitaja tööturu kohta on hõivatute hulk. 2008. aastal oli Eestis statistikaameti andmetel 656 000 tööga hõivatud inimest. 2009. aastal 596 000 ehk sama palju kui 2004. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga. Eelmise aasta viimases kvartalis langes hõivatute hulk 580 000 inimeseni ehk umbkaudu 2001. aasta tasemele.



Kuna töötahtelisi, hõivatud ja töötuid inimesi kokku on meil rohkem kui oli enne buumi, võiksid tööpuudusega võitlema tormavad poliitikud näha selles Eesti võimalust, mitte pelgalt mugavat teemat häälte püüdmiseks.



Me võime ju populismi ajendeid mõista, ent pelk arvumaagia ei aita leida investoreid ja ettevõtjaid, kes töökohti looksid, ega koolitada kasinate oskustega inimesi selleks, et nad saaksid hakkama endistest keerukamate tööpinkide taga.