Ahto Lobjakas: julgeoleku psühholoogiast

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

President Toomas Hendrik Ilves andis NATO kohtumise kuluaaridest mõista, et alliansi artikkel 5 võetakse Eestis liiga tõsiselt.

Teleintervjuus lisas ta, et küsida võiks, miks ei räägita piisavalt artikkel 4st, «mis ei ole sugugi vähem oluline».

Selles mõttekäigus on vähemalt kolm küsitavust.

Esiteks – riigis, mille julgeolekut suurendab ainuüksi NATO välisministrite mitteametliku kohtumise fakt ise, ei ole juba iseenesest võimalik midagi liiga tõsiselt võtta.

Teiseks, artikkel 5 julgeolekugarantii on Eesti ehk tähtsaim riiklik ressurss. See tagab kokkuvõttes kõik, mis Eestis viimase 19 aastaga loodud on, kaasa arvatud välisinvesteeringud. Eestis ei saa olla midagi loomulikumat huvist artikkel 5 vastu.

Tunne, et artikkel 5st on võimalik liiga palju rääkida, on ekslik ja ehk kahjulikki. Manitsuste psühholoogiline efekt on soovitule vastupidine.

Eesti on riik, kus usk tema «julgeolemisse» pole elanike seas veel harjumuseks saanud ega välistes toetajates väljajuurimatult kinnitunud.

Inimesed ei ole üldiselt rumalad asjades, mis puudutavad nende otseseid huve. Kaugeid plaane ei tehta pelgas heas usus. Jaanalinnu moodi pea liiva alla peitmine ei ole tegelike inimeste loomulik käitumine tegelikus elus.

Riigivõimu avalik ebamugavustunne kõige tähtsamatest asjadest rääkides saab toita vaid muljet, et midagi tahetakse varjata. Kui ainuüksi Eesti julgeolekut on võimalik kahjustada palja rääkimisega, peavad asjad julgeolekuga olema päris halvad.

Eesti asukoht üha agressiivsema Venemaa piiril jääb ka ettenähtavas tulevikus avalikult tuntud faktiks – ja huvi tema julgeoleku vastu riigi sees ja väljaspool seetõttu mõistetavaks ja ratsionaalseks.

Kolmandaks, artikkel 4 – mis annab liitlastele võimaluse algatada NATOs arutelu oma julgeoleku probleemide üle – samasse konteksti toomine on libedale teele asumine.

Mitte et seni unustusehõlma vajunud artikkel 4 oleks iseenesest halb. Selle elustamisel on teiste seas peasekretär Anders Fogh Rasmusseni toetus, kes neljapäeval ütles, et NATO vajab kiire reaktsiooni kõrval ka konsultatsioonifoorumit.

Aga Eesti vaatepunktist on liigne tähelepanu artikkel 4-le ohtlik gambiit, mis õõnestab artikkel 5. Igasugune arutelu pidurdab otsustusprotsesse.

Rahvuslike huvide konfliktis ei too arutelu lahendusi, vaid rõhutab erimeelsusi – mõelgem Iraagi invasioonile eelnenud diskussioonidele NATOs.

Lõpuks – mida rohkem NATO riigid üksteisele midagi tõestada püüavad, seda avatum on allianss välistele mõjudele.