Majandusreporter Laura Raus käis Minskis uurimas, kuidas elatakse Valgevenes, nõukoguliku korraga riigis, mida juba üle 15 aasta hoiab oma kindla kontrolli all venemeelne president Lukašenka. Sealsed noored opositsiooni ja kodanikuühenduste aktivistid rääkisid talle, et kui ühiskond tõepoolest muutusi tahab, peab kõigepealt muutuma valgevenelaste praegune leplikkus.
Valgevene põhiseadus nimetab riiki demokraatlikuks, kuid valimised on ebaausad ja parlamenti ei kuulu ühtki opositsiooni esindajat. Opositsioonilistes ühendustes osalevad või lihtsalt ametnikega konflikti sattunud inimesed riskivad töökoha kaotuse ja ülikoolist väljaviskamisega. Kui oma vaateid aga tänavale väljendama tulla, ootab peks ja arest.
Kodanikuühenduste tegevust püüab riik igal viisil bürokraatlike nõuetega takistada. Ajakirjandusvabadus kahaneb. Sõltumatu meedia on Lukašenka suuresti välja suretanud ning juulis jõustub seadus, mis püüab päitsed pähe panna ka internetis levivale infole.
Tänavapildis on ohtralt nõukogulikku sümboolikat. Ka majandus toimib endiselt paljuski Nõukogude Liidu aegsete põhimõtete järgi. 80 protsenti tööstusest kuulub riigile ning umbes sama suur osa põllumajandusmaast kolhoosidele ja sovhoosidele. Riik kontrollib üle 70 protsendi hindadest.
Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on ligi kaks korda väiksem kui Eestis. Valuuta on järsult väärtust kaotanud, mistõttu tuleb isegi metroopiletit ostes arveldada sadade rubladega. Töötuid on ametlikult küll vaid mõni protsent, kuid allpool vaesuspiiri elab Eestiga võrreldes umbes viis korda rohkem inimesi.
Majanduslikult sõltub Valgevene Venemaast, millega moodustas ligi kümne aasta eest konföderatsiooni. See pidi viima liitriigini ühise põhiseaduse, kodakondsuse, presidendi, sõjaväe, valuuta ja lipuga. Praktikas pole aga isegi konföderatsioon korralikult toimima hakanud.
Samas räägib enamik inimesi Valgevenes vene keelt, mis on teine ametlik keel, ning sageli kasutatakse venelastest rääkides sõna «meie». Kõrgharidust pole valgevene keeles võimalik saada enamikul erialadel. Avalikult valgevene keele rääkimine võib probleeme tekitada, sest seda peetakse opositsiooni märgiks.
Sõltumatu info küll puudub, kuid näib, et suur osa Valgevene elanikke ei olegi väga vastu Lukašenka autoritaarsele, kommunistlikule ja venemeelsele poliitikale. Samas on Valgevenes ka inimesi, kes tahavad muutusi. Kuidas neid saavutada, selles aga üksmeel puudub.
Minski ülikoolis saksa ja inglise keelt õppiv 20-aastane Maša tahab ühe asja kohe selgeks teha: Euroopa Liidus on valgevenelaste suhtes väga palju eelarvamusi. «Euroopas inimesed arvavad, et siin on julm diktatuur ja peaaegu võimatu elada. Meil on palju probleeme, kuid me pole nii haletsusväärsed,» lausub ta. Kodanikuühendustes töötavad 30-aastane Alex ja 21-aastane Jaša nõustuvad, et välismaalastel pole tavaliselt Valgevenest õige ettekujutus.
«Inimesed arvavad väga sageli, et Valgevenes on ainult diktatuur ja ei midagi rohkemat,» märgib Alex. «See pole tõsi. Isegi kui nimetame seda diktatuuriks, peame ütlema, et see on tõeliselt tänapäevane, mitte nagu Stalini või Lenini režiim.» Jaša: «Meil on probleeme inimõigustega, kuid me pole Ghana. Oleme Euroopa riik.»
Maša, Alex ja Jaša teavad, mida räägivad, sest on kodanikuühenduste projektide kaudu Euroopa Liidust pärit inimestega palju kokku puutunud. Kohalikel valimistel kandideerima valmistuv 25-aastane Juri tõdeb, et vahel ei tea välismaalased Valgevenest üldse midagi ning mõnikord arvavad, et inimesed elavad seal kabuhirmus.
Paljud inimesed toetavad Lukašenkat, märgib Juri. Suure osa nende jaoks, kes Lukašenkaga rahul pole, on ta aga muutunud paratamatuseks. «Ta on nagu halb ilm: seda ei saa muuta, kuid sellega on võimalik harjuda.»
Praegu Saksamaal elav ja lapsehoidjana töötav 21-aastane Inga on teisel seisukohal. «Enamik valgevenelasi pole Lukašenka poolt,» arvab neiu, «aga nad arvavad, et ei saa midagi muuta. Hirm on ka: nad näevad, et keegi oli vanglas, keegi visati ülikoolist välja, keegi kaotas töö, kedagi trahviti. Nad ei taha selliseid probleeme.» Tema meelest ei ole nii õige elada. Inga hirmu ei tunne, aga tal on juba probleeme olnud.
2007. aastal vahistas politsei Inga rahumeelsel demonstratsioonil, nn Euroopa marsil vabaduse eest. Ta pidi viis päeva veetma külmas ja räpases arestikambris. Toit oli nii eemaletõukav, et Inga ei suutnud seda süüa.
Neiu kirjutas oma läbielamistest artikli sõltumatusse ajalehte ja ÜROsse kaebuse Valgevene riigi peale. Pärast artikli avaldamist tekkisid Inga perel probleemid üürikorteriga – Bresti linn tahtis ta koos perega välja tõsta. Peret asus toetama opositsioonijuht Aleksandar Milinkievič. Probleem sai lahenduse aga alles eelmise aasta lõpus, kui perekond korteri välja ostis.
Mašal, Alexil ja Jašal oma kodanikuaktiivsuse tõttu suuri probleeme tekkinud ei ole. Väikseid ekstsesse esineb ikka, nendib Alex, kes on üle kümne aasta töötanud kodanikuühendustes, mis püüavad Valgevenes positiivseid muutusi esile kutsuda. «Kui püüad leida kohta seminaride või esitluste jaoks, siis näed, et inimesed on veidi hirmul, sest nad esitavad palju küsimusi ja tahavad teada, ega see ei ole seotud poliitikaga,» toob ta näite.
Juril nii hästi läinud ei ole, sest tema sekkus poliitikasse. Juri kuulub opositsioonierakonda Valgevene Rahvarinne. Kui tööandja sellest teada sai, sundis ta Juri lahkuma ning märtsist on noormees töötu. Väga õnnetu Juri selle üle pole, talle ei meeldinud nagunii ajakirjanikutöö kohalikele võimudele alluvas ajalehes, kuhu ta pärast ülikooli lõppu kohustuslikus korras saadeti.
Praegu on Juril palju tegemist, sest ta osaleb 25. aprillil Bresti linna kohalikel valimistel.
Valgevene filoloogiat õppinud Juri südameasi on keel. Valgevene keelt sattus Juri ülikooli õppima juhuslikult, sest oli koolis selles aines hea. Nüüdseks on temast aga saanud valgevene keele tuline kaitsja. «Valgevene keel on mu emakeel ja armastan seda,» räägib Juri. «Elamine peamiselt vene keelt rääkivas Valgevenes tekitab minus imeliku tunde, nagu oleks mul koduigatsus, kuid puudub kodu, kuhu minna. See olukord on nii kummaline ja ebatervislik, et sellest mõtlemine ajab mul südame pahaks.»
Juri tunnistab, et kuigi soovib valgevene keelt populariseerida, suhtleb ta võõrastega tavaliselt vene keeles. Nii on lihtsam.
Sama teevad Maša, Alex, Jaša ja Inga. «Ma tõesti püüan rääkida valgevene keelt, kui on võimalus,» kinnitab Maša. «Aga selle keele kohta on nii palju stereotüüpseid arvamusi. Näiteks peetakse seda vahel positsiooni märgiks või arvatakse, et oled maalt, kui valgevene keelt räägid.»
Nii Juri kui Maša usuvad, et keeleta ei saa riik eksisteerida. Alex on teisel seisukohal, kuid ta ei usu üldse valgevene keele kadumisse. «Enamik valgevene kirjanikke ja luuletajaid kirjutab valgevene keeles. Meil on valgevene keeles õpikuid,» põhjendab ta. «Samas on muidugi probleeme, näiteks mõned koolid ei võimalda valgevene keeles õppimist,» möönab Alex.
Tema arvates on selliste probleemide lahendamiseks esmatähtis, et valgevene keele küsimus depolitiseeritaks, et selle toetamist ei seostataks automaatselt opositsiooniga.
Inga õppis venekeelses koolis. Valgevene keel oli kooliajal Inga jaoks lihtsalt üks võõrkeel, mida ta vastumeelselt õppis. Nüüd on neiu suhtumine muutunud. «Minu meelest on nii tobe, et inimesed on oma keele kaotanud,» lausub ta. Jaša: «Mu isa rääkis vaid valgevene ning mu ema vaid vene keelt. Oskan hästi mõlemat keelt. Pean valgevene keelt oluliseks, kuid me ei saa sundida inimesi seda õppima.» Tema arvates oleks see vastuolus inimõigustega.
Hea viisi valgevene keelt ilma sunnita populariseerida on leidnud ajakiri 34. See räägib noortele huvitavatest teemadest valgevene keeles, kasutades ka slängi.
«Nad peavad end valgevenelasteks, kuid ei taha üldiselt lugeda valgevene keeles,» räägib ajakirjale kaastööd tegev 22-aastane majandustudeng Leonid oma eakaaslastest. «Aga kui kasutad slängi, siis see on huvitav, võib-olla sama nagu vaadata Guy Ritchie filme valgevene keeles.»
Ajakiri 34 on kättesaadav internetis ning CDdel, mida võib võtta tasuta näiteks muusikapoodidest ja kohvikutest. Paberkandjal ajakirja saatus oli kurb. See lõpetas ilmumise aastal 2005, mõni kuu enne presidendivalimisi, kui sõltumatuid väljaandeid suleti. «Keegi lihtsalt viis ajakirjad kõikjalt kaasa, öeldes et need on prinditud mürgiste kemikaalidega,» meenutab ajakirja toimetaja, 32-aastane Mikola.
Kuna väljaanne tegutses registreerimata ehk ebaseaduslikult, siis ei saanud ajakirjade kõrvaldamise peale kaebust esitada. Peamine põhjus, miks uus ajakiri hakkas ilmuma internetis ja CDdel, on just see, et sellises vormis meedia pole veel seadusega reguleeritud, nii saab 34 tegutseda.
Siiski ei taha ajakirja tegijad endale tähelepanu tõmmata. Näiteks Saksa ja Valgevene kodanikuühenduste koostöös valminud filmis soostuvad nad küll ajakirjast rääkima, kuid oma nägu näidata ei luba. «See võib tekitada bürokraatlikke takistusi teistele projektidele, millega endale elatist teenin,» selgitab Mikola.
«Kui räägid valgevene keeles, siis arvatakse, et kuulud opositsiooni. Kui sa teed ajakirja valgevene keeles, siis kuulud kindlasti opositsiooni,» põhjendab Leonid oma alalhoidlikkust. «Kui kritiseerida Valgevenes ükskõik mida, kas või kultuuri ja popkultuuri vallas, siis võib see viia konfliktini valitsuse poliitikaga,» ütleb 34 fotograaf, 21-aastane Kasia.
Meediaväljaannete registreerimata tegutsemine on Valgevenes levinud. Sama teevad paljud kodanikuühendused. «Registreerimine on Valgevenes väga keeruline protsess,» selgitab mõne aasta eest asutatud tudengite õigusi kaitsva organisatsiooni Student Rada liige, Valgevene riiklikus ülikoolis kommunikatsiooni ning Vilniuses asuvas Euroopa Humanitaarülikoolis (mis nimetab end valgevene ülikooliks eksiilis) riigiteadusi õppiv 20-aastane Dmitri.
«Kui viime dokumendid justiitsministeeriumisse, et saada registreeritud, siis nad leiavad ükskõik millise väikese idiootliku vea, näiteks et see täht ei ole õige, ja jäetakse registreerimata.»
Registreerimata organisatsiooni kuulumise eest võib Valgevene seaduste järgi vangi panna. Tõsi, viimasel ajal seda seadusesätet rakendatud ei ole. Siiski otsustasid Student Rada asutajad oma organisatsiooni kindluse mõttes registreerida, seda aga hoopis noorte ametiühinguna.
«Ametlikult oleme väike osa sõltumatust ametiühingust, kuid me ei tööta nende eesmärkide nimel,» selgitab Dmitri. Ülikooli juhtkonna taunivast suhtumisest hoolimata pole Student Radal suuri probleeme olnud.
Üks probleemidest, millega Student Rada tegeleb, on näiteks tudengite kohustus käia valimas ja üritustel, mille korraldajatel on vaja kokku saada teatud hulk publikut. Ametlikult tudengitel sellist kohustust muidugi pole, kuid nad ikkagi osalevad, sest vastasel juhul võib tekkida probleem ülikooli juhtkonnaga.
Alex valmistab mõttekaaslastega ette kava rajada Valgevenes sõltumatu ülikool, kus selliseid kohustusi pole ning kus tudengeid ei oota pärast lõpetamist riigitööle suunamine.
Nimelt peavad riigi raha eest õppinud tudengid pärast diplomi saamist töötama kaks aastat avalikus sektoris. Kohustusliku töö süsteem on keeruline. Isegi valgevenelased räägivad erinevat juttu selle kohta, mil määral on tudengeil vabadus kohustusliku töö valikul ja mis tingimustel on võimalik sellest pääseda.
Valikuvabaduse ulatus sõltub nende sõnul ülikoolist, suhetest selle administratsiooni ja riigiametnikega ning sellest, kuhu on inimene sisse kirjutatud. Tavaliselt peavad kohustuslikust tööst keeldujad tasuma õppemaksu tagantjärele. Teatud tingimustel on võimalik suunamisest pääseda ka õppemaksu tasumata, kuid see on keeruline.
Juril näiteks ei olnud pärast ülikooli lõppu mingit valikuvabadust, kuid Minski ülikoolis majandust õppinud 24-aastasel Veral läks paremini. Tema sai pärast ülikooli lõppu valida, kus oma kohustuslikku tööd teeb. Valituks osutus riiklik raudtee-ettevõte Dorors, kus ta sai personalijuhi koha. Kuid kohustusliku töö süsteem ei meeldi Veralegi.
«See on nagu käkikeeramiseks inimestele, kes ei meeldi ülikooli töötajatele või riigiametnikele,» räägib ta. «Kui sul pole kellegagi konflikti, siis saad töötada igas ettevõttes ja vahetada töökohti, aga kui sul on probleeme ametnikega, siis see nii lihtne pole.» Vera meenutab, kuidas üks tudeng ei meeldinud tema osakonna juhatajale ning see ei andnud tüdrukule mingit valikut, saates ta tööle 300 kilomeetri kaugusele Bresti, ehkki neiu õppis hästi ja oli juba töötanud Minskis.
Vera teenib enda kinnitusel üsna hästi, kuid siiski tekitab töö rahulolematust. «Peaaegu kõigis riigi organisatsioonides on palju tobedaid asju,» selgitab ta. «Kõik on väga halvasti korraldatud. Inimesed ei hooli sellest, mida teevad. Nad lihtsalt tahavad omada töökohta ja saada raha.
Näiteks Dorose personaliosakonnas on peamine probleem leida töötajaid ning inimesed ei hooli, missuguseid. Inimesed tulevad meie juurde, küsivad tööd ja me lihtsalt võtame nad. Seetõttu on meil hiljem palju probleeme.»
Vera sõnul on tal oma kolleegidega keeruline koos töötada. «Kui püüad öelda, et kuulge, me peaksime tegema mingeid uuringuid, uuendusi, peame otsima häid inimesi ja maksma neile head palka, siis keegi ei hooli.» Neiu hinnangul parandaks olukorda ettevõtte andmine erakätesse. Nagu paljud valgevenelased, ei oska aga ka Vera öelda, millal võiks pööre turumajanduse ja demokraatia poole tema riigis toimuda.
Mullu oktoobris, kui Inga Valgevenes peret külastas, vahistas politsei ta taas demonstratsioonist osavõtmise eest. Pikemaks ajaks aresti Inga küll ei sattunud, kuid füüsilist vägivalda kasutasid politseinikud nii tema kui teiste rahumeelsete meeleavaldajate suhtes, kes olid tulnud väljendama solidaarsust poliitiliste vangide ja kadunud inimeste peredega.
Juba see näitab, et Valgevenes pole viimastel aastatel midagi paremaks muutunud, lausub ta. Juri on Ingaga üldiselt sama meelt. Maša, Alex ja Jaša siiski näevad mingeid positiivseid muutusi. «Paljud kodanikuühendused ja inimesed on frustreeritud, sest neil on tunne, et juba aastaid nad ei saa olukorda muuta,» tõdeb Alex samas. «See on väga halb.»
Jaša ei arva, et Valgevene areneb teisiti kui näiteks Balti riigid. «Läheme sama teed, kuid aeglaselt,» lausub ta. «Ehk oleme 10–20 aasta pärast Euroopa Liidus. See on mu lootus ja unistus ning ma töötan selle nimel.» Alex toetab samuti Valgevene ühinemist Euroopa Liiduga, kuid ei pea seda esmatähtsaks.
«Valgevene peaks leidma oma identiteedi ja pärast seda saama Euroopa Liidu liikmeks,» arvab ta. «Liikmesus ei saa aga olla eesmärk omaette. Arvan, et tee Euroopa Liitu on olulisem kui lihtsalt selle liikmeks saamine.» Maša meelest peaks Valgevene ära kasutama oma head asukohta Euroopa ja Venemaa vahel ning olema avatud mõlemale. Prioriteet on muidugi Euroopa, lisab ta.
Juri ei toeta ühinemist Euroopa Liiduga, kuid ta usub, et Euroopa Liit saab üht-teist teha positiivsete muutuste esilekutsumiseks Valgevenes. «Minu arvates peaksid Euroopa Liidu ametnikud kasutama kõiki meetodeid, et toetada Valgevene sõltumatut meediat,» arvab Juri. «Lukašenka režiimi tugev külg on võime manipuleerida valijatega, kel ei ole ligipääsu alternatiivsetele teabekanalitele.»
«Mõned Euroopa Liidu projektid Valgevenele tehakse ilma, et isegi küsitaks siinsetelt ekspertidelt ja kodanikuühendustelt, mis on tegelikud probleemid ja mis meetoditega neid tuleb lahendada,» tõstatab Alex probleemi.
Inga meelest peab Euroopa Liit lõpetama jutu, et Valgevenes on olukord paranenud, sest tegelikult pole seda ju juhtunud. «Diktaatorit ei tohi kuidagi toetada,» lisab ta.
Järgmisel aastal on Valgevenes presidendivalimised. «Võib-olla suudame teha revolutsiooni…» unistab Inga.
Mašal selliseid lootusi pole. «21. sajandil ei vaja me revolutsiooni,» on ta kategooriline. «Me ei taha sellist olukorda nagu Ukrainas. See oleks katastroof.» Sama meelt on Alex ja Jaša. «Ma arvan, et me ei peaks seda protsessi kiirendama,» lausub Jaša. «Peame lihtsalt töötama haridusega, noortega, kultuuriga.»
«Peame mõistma, et me ei saa kasutada neid meetodeid, mida mõned riigid kasutasid 1990ndatel. Aeg on teine ja me ei vaja revolutsiooni. Tuleb tuvastada konkreetsed probleemid ja nendega järk-järgult tegeleda, et saada palju rohkem tulemusi,» arvab Alex.
Hea näide sellise strateegia tõhususest on mullu Jaša ja tema mõttekaaslaste algatatud kodanikuühenduste kampaania alternatiivteenistuse võimaldamiseks noormeestele, kes ei taha sõjaväkke minna. Selle tulemusena ütles Lukašenka mõne nädala eest, et alternatiivteenistuse seadus tuleb välja töötada.
Ka Maša näeb muutuste esilekutsumisel olulist rolli kodanikuühendustel: «Ühel pool on Euroopa, mis ütleb, et siin on diktatuur, teisel pool Valgevene riik, mis ütleb, et kõik on hästi. Inimesed on lõhenenud kahte leeri. Keskel asuvad minu arvates kodanikuühendused. Inimesed peaksid kujundama oma arvamuse ja usun, et kodanikuühendused saavad neid seejuures aidata.»
«Meie ühiskonnale on tänapäeval oluline positiivne kuvand,» lisab Maša. «Kui lihtsalt korrutada, et kõik on siin halb, siis me lõpuks ei tee enam midagi. Inimesi tuleb inspireerida, näidata, et neil on võimalus midagi muuta.» Poliitikutel ta muutustes vähemalt praegu suurt rolli ei näe. Maša sõnul ei meeldi talle praegune Valgevene opositsioon, sest see on vahel väga nõrk ega kasuta raha korralikult.
Inga loodab, et Valgevene killustunud opositsioon suudab siiski midagi ära teha. Tema sõnul on muutusi küll võimalik esile kutsuda ka kodanikuühenduste kaudu, kuid see on keeruline. «On organisatsioone, mis ütlevad, et tahavad muutusi, aga teevad kõike vaid omakasu nimel,» räägib ta. «Nad teevad projekte, mis tegelikult mingit kasu ei too. Nad ei taha näidata, missugune olukord Valgevenes tegelikult on.»
Inga arvab nagu Mašagi, et muutusteks on eelkõige vaja pööret inimeste suhtumises. «Rahval on see, mille nad on ära teeninud,» tõdeb ta. «Enamik inimesi arvab, et keegi tuleb, teeb revolutsiooni, kõik muutub ja me elame täiuslikult.
Aga keegi ei tule, valgevenelased peavad seda ise tegema, kui muutusi tahavad. Ei tohi ainult istuda ja õlut juua ning öelda, et mul ükskõik.» Juri nõustub: «Lukašenka režiim on pigem populistlik kui repressiivne. Seega ütleksin, et olukorra paranemine sõltub tavalistest inimestest rohkem kui millestki muust.»
Juri ei usu aga, et näiteks 25. aprilli kohalikud valimised, kus temagi kandideerib, erilisi muutusi toovad. «Ma kahtlen, et Valgevenes saab olla täiesti ausaid valimisi,» ütleb ta. «Samas oletan, et kohalike valimiste olulisus on parlamendivalimiste omast väiksem ning on võimalik, et linnavolikokku pääsevad ka mõned opositsiooni esindajad.
Kuid ma ei oleks selle suhtes väga optimistlik.» Miks ta siis üldse valimistel kandideerib? «See võib kõlada kummaliselt, kuid kohtade saamine linnavolikogus ei ole Valgevene Rahvarinde valimiskampaania peamine eesmärk,» selgitab Juri. «Kampaania eesmärk on populariseerida erakonda ja mobiliseerida inimesi osalema poliitikas.»
Inga tahab pärast ülikooliõpingute lõppu Saksamaal Valgevenesse naasta, et poliitikas osaleda. Soovi kodumaalt igaveseks lahkuda pole ka Mašal, Alexil, Jašal, Juril ega Veral.
«Ma pole kunagi mõelnud tõsiselt Valgevenest lahkumise peale,» kinnitab Juri, kes on küll mitu korda Euroopa Liidus viibinud ja sealset elu näinud. «Ma olen valgevenelane ja kuulun siia. Mulle ei meeldi siinne režiim, kuid nagu öeldakse – rahvas väärib oma valitsejaid.»
«Inimesed elasid ka fašistide võimu all ja ütlesid, et kõik polegi nii halb. Inimesed on väga lihtsad olendid. Neil on vaja süüa, kohta, kus magada, olla armastatud,» räägib Vera. «Kõik tahaksid midagi rohkemat, aga kui seda pole, siis see pole nii õudne. See ei ole peamine kõigi elus.»
Valgevene
• Rahvaarv 9,7 miljonit
• Rahvused: valgevenelased (81%), venelased (11%), muud (8%) (1999)
• Ametlikud keeled: valgevene (37% kodune keel), vene (63%) (1999)
• President Alaksandr Lukašenka valitseb alates 1994. aastast; ta valiti tagasi 2001. ja 2006. aasta valimistel, mis OECD hinnangul olid ebaausad
• Keskmine palk: 868 200 BYR (3401 EEK) (2008)
• Keskmine pension: 389 400 BYR (1525 EEK) (2008)
• Registreeritud töötus: 0,8% (2008)
• Tööandjad: Valgevene riigisektor (50%), Valgevene erasektor (48%), välisfirmad (2%) (2008)
• Peamine kaubanduspartner on Venemaa (59% impordist ja 32% ekspordist) (2008)
• ÜRO inimarengu indeks: 68. koht 182 riigi seas (2007)
• Poliitiliste õiguste ja kodanikuvabaduste indeks: 177.–185. koht 193 riigi seas (2009)
• Pressivabaduse indeks: 151. koht 175 riigi seas (2009)
• Korruptsiooni indeks: 139. koht 180 riigi seas (2009)
Allikad: Valgevene statistikaamet, CIA World Factbook, ÜRO, Freedom House, Reporters Without Borders, Transparency International