Mida näitab üks parandamata aken

IGOR GRÄZIN,

Riigikogu liige (Reformierakond)

Pealkirja mõte pole selle artikli oma, vaid pärit ajakirja Atlantic Montlhy nüüdseks ajalukku läinud 1982. aasta numbrist, milles James Q. Wilson ja George Kelling kirjutasid loo, mida Pullitzeri komitee on arvanud selle sajandi kümne kõige tähtsama publitsistikateose hulka.

Tsiteerimist väärt on klassikaks saanud alguslaused: «Piisab, kui jätta parandamata ainult üks mõrane aken - peagi on puru ka teised. Üks parandamata aken näitab, et sellest majast ei hoolita ja küllap pole siis aknalõhkumises üldsegi mitte midagi hullu.»

Vahe pole põhimõtteline

Sellest kujundist edasi: ühiskond, mis võrdsustab inimelu julma, sadistliku või küünilise hävitamise mistahes muu kuriteoga - kaotades surmanuhtluse -, annab teada: inimelu pole suurt rohkemat väärt kui varastatud tagavararatas, selvepoest ärandatud viinapudel või kedagi ajalehes häirinud pilakunstniku pilt.

Vahe pole põhimõtteline, vaid astmeline... mõni istub trellide taga veidi kauem, teine vähem, aga ühtviisi andeks saavad nad kõik.

Umbes nii kirjutati 16 aastat tagasi Ameerikas. Paari kuu eest said ameeriklased teada (vt Weekly Standard, 19. jaanuar 1998, lk 14), et surmanuhtlust asendav «eluaegne, muutmatu vanglakaristus» kestab keskmiselt 8 aastat ja 7 kuud.

Pärast seda on mõrtsukas taas rõõmus ja vaba. Kusjuures nõustugem: mis karistusi, tulirelvi, vanglaid ja muud sellist puudutab, siis siin on Ameerika mistahes Euroopa maaga võrreldes lõpmatult tõsisem riik, ja kui seal lood juba niiviisi on, siis - mis me muust maailmast räägime.

Võrreldes Ameerikaga

Seal, kus see olemas on - 37 osariigis, millele liituvad lähemal ajal veel 3 - võetakse surmanuhtlust Ameerikas üldiselt tõsiselt. Aga kui asi läheb absoluutsetesse numbritesse, siis on ka siin tegelikult täide viidud kõrgeimate karistuste arv väga väike - läinud aastal 74.

Mitte ühelgi aastal pole tegelikult surmatud raskete veremõrtsukate arv ületanud kolmandikku sellest, kui palju hukkub inimesi välgulöögi otsetabamuse tagajärjel.

Risk saada surma mõistetud, nagu rehkendab Dr David Frum, on mõrvaril täna 11 korda väiksem kui oli omaaegne võimalus sattuda Vietnami sõtta. Tsiteerides siitsamast: «võimalus lõpetada oma elu elektritoolil tundub mõrvarile sama hüpoteetiline kui sattuda põrgusse.»

Aga veel kord see on Ameerika. Kui sealgi ei tähenda kriminaalkaristus seda, mida ta ütleb (vabaduskaotuse eluaegsus, mis kestab mõne aasta!), siis mida veel Eestist rääkida. Kui kõigil neil aastail puudus meil moraalne jõud ja tahe viia ellu surmanuhtlused, mis olid mõistetud (ja tuletagem meelde - milliste kuritegude eest), siis kust tuleb see tahe viia ellu eluaegsed vanglakaristused? Võibolla ma teen meie justiitsiale liiga, aga Ameerika sherifi ja föderaalkohtunikuga võrreldes tunduvad mulle meie kolleegid ikkagi pehmekestena.

Keda ähvardus peataks

Aga ikkagi. Kui täideviidavate surmanuhtluste arv on niigi väike, siis kas on üldse mõtet neid mõista ja neid karistustena seaduses alles hoida? On. Ja jällegi Ameerika kogemus: surmanuhtlus ei hoia ära maniaki veretööd ega peata end deliiriumi joonud poolinimese raevu. Siin, mõista või ära mõista, suurt muutust ei tule. Aga kus see tuleb (ja seda on põhjalikult analüüsinud nüüdne New Yorgi linnapea Rudolf Giuliani), on professionaalne ja eriti ohtlik kuritegevus.

Keskseks tapmismotiiviks seda laadi kuritegudes nagu kõikvõimalikud röövimised, grupiviisilised väljapressimised, narkotööd, vägistamised jne on kas soov vabaneda tunnistajast, murda ohvri vastupanu, tagada kambadistsipliin või varjata eelmist kuritegu.

Ning just selle motiivi tasakaalustab surmanuhtluse kasvõi poolteoreetiline olemasolu: kui inkassaatori röövijat ähvardab tabamise korral vangla, aga röövmõrva korral surm, siis jätab külmalt kaalutlev, oma elu kriminaalsusega alaliseks sidunud kurjategija oma ohvri ellu.

Räägime moraalist

Kuigi ka statistikast võiks rääkida, aga räägime moraalist. Meile on aastaid sisendatud primitiivset, teadmatusest tulenevalt selgenapaistvat mõttekest, et surmanuhtlus on kõlbeliselt madal, kuivõrd juhindub instinktidest, kättemaksuhimust, veretasust vms. Pole miskit, mis võiks olla suurem eksimus.

Kui minna tagasi tänase tegelikult euroopaliku sotsiaalse eetika aluste manu, Immanuel Kanti praktilisse filosoofiasse, siis loeme ju sealt, et surmanuhtluse mõistmine ja elluviimine pole mitte kõlbelise ühiskonna lõbu, vaid raske ja koormav eetiline kohustus. Pole midagi lihtsamat kui pöörata roimarile selg ja minna õnnetuspaigast ükskõikselt mööda, ja pole ka midagi amoraalsemat.

Kui Kanti kõlblusõpetus veel maksab, siis seda paradoksaalsem on see, et tema õpetuse on hüljanud Euroopa võimu ligi pääsenud pensionieelsed hipid, kes ju ometi võiksid mäletada Kanti kasvõi sellegipärast, et just Kantile kuulub esialgne idee Euroopa Liidust, ÜROst, igavesest rahust ja inimese kõlbelisest uuestisünnist.

Täpselt samamoodi pragmaatilise kõlbelise kohustusena austusest inimese elu ja vabaduse vastu - kasutada surmanuhtluse ähvardust nende vastu, kes asetavad end ise väljapoole vabadust ja elu, kirjeldas kriminaalpoliitikat ka kaasaegse liberaalse demokraatia rajaja John Stuart Mill.

Surmanuhtluse puudumine kriminaalseaduses eeldab eetilise valiku puudumist - nii kurjategijal kui ühiskonnal ja taandab meid tagasi eelkõlbeliseks bioloogiliseks koosluseks.

Tegu on tehtud

Tegu on tehtud, surmanuhtlus kaotatud ja mis siin siis enam. Väikese ja ohtlikul piirialal oleva riigina pole meil palju valida. Ja kui meie niigi juba imet teinud diplomaadid väidavad, et surmanuhtluse kaotamiseta me Euroopa Liitu ei saanuks - küllap siis ei saanuks tõesti.

Väikese riigi draama selles sageli ongi, et omamata mistahes ressursse pikaks strateegiaks, tuleb langetada hetkelisi ja puhtpopulistlikke taktikaotsuseid. Ja pole meie süü, et tänane populism nõuab arvestamist 60ndate aastate vasakideoloogiaga («make love, not war!», seksrevolutsioon, Sartre, Garaudy ja Co), mis tegelike Euroopa ideoloogiliste väärtuste eiramisel pääseb domineerima sotsialistlikes valitsustes ja Brüsseli tippbürokraatias.

Ega ma tahtnudki öelda selles kirjatükis muud kui seda, et me kasvõi nüüdki, tagantjärele mõistaksime, et ohver, mille me euroliidule tõime, oli suur ja oluline: hinnakem seda ise ja nähku seda teised.

Ja veel. Miks ei võiks me uhked olla, et vastuseisus sellele otsusele olime me rohkemgi eurooplased kui eurooplased ise, kandes tahes või tahtmata seda õiglusetunnet ja suurt austust elu vastu, millest kirjutasid Kant ja Hume, Russell ja Freud, Bentham ja Mill.