Teadus hämaratel kõrvaltänavatel

RAIMUND UBAR,

Eesti TA akadeemik

Eesti teadus uitab tõepoolest kusagil avaliku elu hämaratel kõrvaltänavatel, millele vihjab 5. märtsi Postimees artiklis «Salajane teadus ja avalik elu». Aga teadus pole pugenud hämarusse vabatahtsi, vaid pagendatuna ühiskonna poolt, kes on omistanud talle ühe viimastest prioriteetidest avalikus elus.

Ja äkki on teadus ometigi teatrilava rambivalguses. Kogu Eestit olla informeeritud, et Hando Runnel sai Kultuurkapitalilt grandi portfelli ostmiseks, aga see, kuidas teaduskompetentsi nõukogu jagas sihtraha eesti teaduslaboritele, on jäänud rahvale seletamata. Rahvast aga tegelikult vaevalt huvitabki, kui palju üks või teine labor ühes või teises ülikoolis raha saab. Niisamuti, nagu rahvast vaevalt huvitab, kui suur on ühe või teise ametiasutuse mingi osakonna aastabüdzhett. Huvitab ehk vaid see, kui keegi kusagil on üle mõistuse suure preemia saanud...

Pooltõest ja päristõest

Ka Teadusfondi grantidega on nii, et ehkki saaja nimi seisab vastutajana mingi summa taga, on tegemist mitte temale isiklikult antud rahaga, vaid tema juhitava uurimisgrupi eelarvega. Üldjuhul tähendab see professori kraaditudengite stipendiumilisasid, mitte professori enda töötasu. Seega, kui seostada teadusfondi grandi eelarvet pelgalt grandisaaja nimega, võiks see tähendada umbes sama, kui mõista trammijuhtide palkasid trammitrusti direktori autasuna.

Kuid see, et teadusraha jagatakse avaliku konkursi korras, tähendab küll, et demokraatia ja avalikustatus on Eestis teiste valdkondadega võrreldes kõige kaugemale jõudnud just teaduses, sest vaid teaduses analüüsivad targad nõukogud detailideni, milleks, kui palju ja kuhu raha läheb - kuni iga üksiku palgalise kompetentsuse analüüsini välja. Huvitav oleks nüüd siia kõrvale seada kogu ülejäänud Eesti eelarveraha jagamise mehhanism ja teada saada, kuidas ja mille põhjal otsustatakse.

See on aga õige, et Eesti teadus on rahva ees salastatud. Mitte selles mõttes, kuidas raha jaotub. Salastatus on muus. Ei ajakirjandus, ei rahvas ega ka ametnikkond tea, millega Eesti teadus tegeleb. Ja pole sellest ka huvitatud.

Alles hiljuti lükkas üks eesti ajaleht tagasi allakirjutanu info prestiizhikast konverentsist, kus kuus eesti teadlast maailma tippudega rinda pistsid ja kus esitati ainulaadne ettekanne esimesest Eestis loodud ülikeerukast mikrosüsteemist, millega me kõrgtehnoloogias täiesti maailmatasemel oleme...

Teadus polevat huvitav rahvale. Teadusveerud kõmuveergude asemel viiksid ajalehe pankrotti.

Aga nüüd on teaduseski kõmu leitud - midagi varjatakse, midagi salatakse, rahvale pole teada, kui palju mingi labor riigilt raha sai. Kuigi, raha on vaid pooltõde. Ja pooltõde on sama mis vale. Avalikustamist on aga vaja mitte pooltõena, vaid päristõena - tõepoolest, summa ja kodulehekülg.

Peeglisse vaatamisest

Iseenesest on see hea märk, et teadusekõmu lahti läks, sest loogiliselt peaks nüüd uus küsimus järgnema: milleks raha saadi? Samas on raha strateegiline tegur. Eraettevõtluses ei kiibitseta võõrasse taskusse. Aga ka ülikoolides on riigipalgad salajased. Ja nii kaua, kuni Eestis pole selge, mis on hea ja mis on halb, ollakse rahaasjades äraootaval seisukohal.

USAs on tõesti nii, et kuni iga dollarini on grandid avalikustatud. Ja iga teadlase eluloo eheteks on teenitud rahalised autasud ja grandid koos summadega. USAs on dollar informatsioon: sinna, kuhu enne dollareid on läinud, tasub ilmselt juurde anda. Meil see nii pole.

Ometi on teadus vaja kõrvaltänavatelt välja tassida. Ka teadus on sport, ja meiegi mehed teevad seal maailmarekordeid. Aga eelkõige on teadus ime, ja me peaksime õppima oskust imetleda ning imestada, mitte võtma kõike siin ilmas nii väga endastmõistetavalt. Oskus imestada tähendabki haritust.

Nohusena tõmbetuules

Aga tabletidki ei aita, kui ümber on rõskus ja tõmbetuul. Me ei jõua kaugele, kui ikka ja aina kahtlustame neid, kellele on antud mingi funktsioon, hetkel - rahajagajaid teaduses. Kui me otsustajaid ei usalda, tuleb neid tihedamini välja vahetada. Tõeline probleem on mujal. Kõik see väline hiilgus - pankade luksusmaailm, paisuv bürokraatia, «Eesti asi» laias maailmas - on saavutatud paljuski Eesti haridus- ja teaduskulude kokkuhoidmise arvel.

Pea iga päev tunneme kusagil millegi üle uhkust - kord oleme juba Euroopas, kord päris maailmas väljas. Kuid keda sinna välja siis upitatakse? Igaljuhul mitte eesti ülikooli, kus professorid 10 korda vähem palka saavad kui ametivennad võõrsil, ka mitte eesti teadust, kuhu 7-8 korda väiksem protsent rahvuslikust koguproduktist jagub kui mujal.

Mittemillestki ei sünni midagi. Ja väetamatusest kasvab vaid kidur taim. See, et teadusse ja innovatsiooni pole Eesti iseseisvuse ajal suudetud piisavalt investeerida, ongi põhjus, miks meil pole innovatiivset kõrgelt tasutavat ettevõtlust, niisugust, mis genereeriks kasvavat vajadust hariduse ja teaduse järele.

Oleme vaid kõikjalt kus võimalik lubanud koorekihti kraapida. Oleme kõikjale istutanud kodukootud bürokraatiat, kes mitte kunagi mitte millegi eest ei vastuta. Ja pole üldsegi mõelnud sellele, kuidas ja kellele vastutust delegeerida. Vastutust ülesannetega ja volitustega.

Neile vähestele, kes Eestis on julgenud ise vastutust endale võtta - eraettevõtlusele, pole me aga suutnud seadusi ja tingimusi luua, et seda vastutust kultiveerida riiklik-strateegilistes ning sotsiaalsetes huvides. Prantsusmaal on iga ettevõtte kohuseks mingi protsent haridusele loovutada. Meie pole seitsme aasta jooksul suutnud motiveerida ettevõtlust investeerima haridusse ja teadusse. Nii kaua, kuni pole käivitunud selline mehhanism, peab puuduvaid investeeringuid kompenseerima riik. Ka lapsele on vaja tähelepanu ja tuge, kuni ta iseseisvaks saab. Kui ta omapead jätame, saab tast kurjategija ning narkomaan.