Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LAURI MÄLKSOO
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna diplomand
Valitsuses ettevalmistatud eelnõu muulastele kodakondsuse lihtsustatud andmiseks on juba saanud ajakirjanduses õigustatult nahutada. Siinkirjutajale tundub kõige problemaatilisem kodakondsuse liberaliseerimise pooldajate arsenali ilmunud uus imerelv: Eestil tulevat oma kodakondsusseadust (taas) muuta, vältimaks konflikti ELi kirjutatud ja kirjutamata normidega. Tundub, et selline mõtteviis asetab Eesti juba enne ELiga liitumisläbirääkimiste algust läbirääkimiste võrdõigusliku subjekti kohalt objekti staatusesse. Ihaldatud kosilasele meeldimiseks üritatakse koguni tema soove ennustada, et iga hinna eest pulmadeni jõuda.
Kohelda erinevalt
On küll täiesti võimalik, et ELis nähtaks meelsamini meie kodakondsuspoliitika liberaliseerimist. Ei tohi aga unustada, et EL näeb Eesti kodakondsuspoliitikat ikkagi oma mätta otsast. ELile ei lähe korda Eesti kodakondsuspoliitika põhjused ja eesmärgid kui Eesti neid eesmärke ise aktiivselt ELile ei tutvusta.
ELi liikmesriikide rahvastiku koosseis on kujunenud Eestiga võrreldes täiesti erineva ajaloolise ja õigusliku arengu tulemusena. Saksamaa, Prantsusmaa jt riigid on saanud ise otsustada, kui palju immigrante maale lubada, Eesti elanikkonna rahvuseline koosseis paisati aga segi jämeda rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Eesti «Euroopa keskmisest» erinev kodakondsuspoliitika pole midagi muud kui rahvusvahelises õiguses lubatud vahendi kasutamine anneksiooni tagajärgede leevendamiseks.
Nõukogude okupatsiooni pärandina on eesti rahva keeleline ja etniline ohustatus võrreldamatult suurem ise enda käekäiku määranud Euroopa natsioonidega võrreldes. Tegemist on erinevate kaasustega, mida ei saa mõõta sama mõõdupuuga. Sarnaseid tuleb kohelda sarnaselt ja erinevaid erinevalt - nii on Õhtumaal õiglust sisustatud juba alates Aristotelesest. See põhimõte väljendub ka ELi poliitikas ja institutsioonides. Usun, et Eesti eesmärgipärase selgitustöö korral aktsepteerib ka Brüssel Eesti senise kodakondsus- ja keelepoliitika põhimõtteid.
Objektist subjektiks
Praegune EL on kõike muud kui valmis - ka oma mängureeglite poolest. Suurim viga, mida Eesti oma liitumisel ELiga teha saaks, oleks käsitleda praeguses ELis (mis hetkel on veel sisuliselt Lääne-Euroopa Liit) toimivaid norme absoluutselt etteantutena. EL peab ittalaienemisel paratamatult arvestama Kesk- ja Ida-Euroopa riikide erineva taustaga. Selle regiooni riikide senine kogemus on näidanud, et Lääne-Euroopa normide mehaaniline istutamine (nn õiguse transplantatsioon) postkommunistlikku pinnasesse kas ei anna efekti või halvemal juhul põhjustab paksu pahandust.
ELi laienemisega itta peab kaasnema ka osa seniste mängureeglite muutmine ja uute kehtestamine. Eesti kui üks liikmekandidaate on selles protsessis subjektiks, mitte objektiks, sest huvi Eesti liitumiseks ELiga on mõlemapoolne. Tuntud politoloog Samuel Huntington on veenvalt näidanud, et Euroopa ainus shanss teiste maailma jõukeskustega konkureerida on kiiresti ja efektiivselt laieneda oma loomulike piirideni (ELile tähendab see Balti riikide idapiiri). Kindlasti mõistavad seda ka Euroopa ühinemise suurstrateegid.
Ka meil on sõnaõigus
Seepärast on ekslik mõtteviis, mille järgi liitumisprotsessi olemus seisneb selles, et Eesti peab ELi saamiseks lihtsalt täitma rea ELi esitatavaid nõudmisi. Kuna EL on suur ja tugev, ollakse meil automaatselt valmis kõike sealtpoolt tulevat retsepteerima, aga enda tõdesid ei söandata kaitsta. President Kennedy`t parafraseerides tundub, et paljud mõtlevad sellele, mida Eesti võiks ELilt saada, aga vähesed sellele, mida uut võiks Eesti ELile anda. Ka poliitiliste ideede vallas.
Loomulikult ei saa Eesti euroläbirääkimistel «rusikaga lauale põrutada», aga oma erihuvisid ja probleeme saab ta ometi teadvustada. Seega on pisut vara juba eurokõneluste avansina hakata revideerima Eesti kodakondsuspoliitikat. Eesti liitumine ELiga ei pea olema ühepoolne tingimuste esitamine, mäng ühte väravasse. On kahetsusväärne, kui meie leeris soovitakse juba enne mängu tegelikku algust oma väravatega alustada.