Mitte ainult rahast: haridusreform ei saa olla hoogtöö

MAIT KLAASSEN,

Haridusminister

Haridusest rääkides-kirjutades on viimasel ajal enam tähelepanu pööratud pedagoogidega seotule ja laps ning tema vajadused tagaplaanile tõrjutud. Haridusreformi all, isegi hariduse väärtsustamise all peetakse sageli silmas vaid pedagoogi palka.

Täna on viimane aeg hakata rääkima hariduse sisust ja kvaliteedist, sest muidu on meil mõne aasta pärast küll ilusad koolimajad hästitasustatud õpetajatega, kuigi ka see on ülimalt tähtis, kuid puuduvad õppevahendid sisuka, last tõhusalt arendava koolitöö läbiviimiseks.

Kvaliteetne ja võimetekohane haridus jääb loosungiks, kui see pole lastele võrdselt kättesaadav.

Kättesaadavus on enamasti maapiirkondade küsimus. Maal, sh väikeasulates asub 446 kooli, kus õpib 55 440 õpilast. Hõredast asustusest tingituna on enamik neist koolidest väikesed. See teeks nad nagu ettemääratult ebaökonoomseks. Tegelikult see nii ei ole. Lähemalt asjasse pühendatud inimesed teavad analüüsile toetudes kindlalt väita, et ka väike maakool on teatud suurusest alates ökonoomne.

Näiteks viieteistkümne õpilase ja ühe õpetajaga maakool on isegi väga ökonoomne. Kolmekümne lapse ja kahe, äärmisel juhul kolme õpetajaga kool, kus on kaks liitklassi, on meie maapiirkondades nii laste kui ka koolivõrgu seisukohalt tulevikus optimaalne lahendus. Sellisel juhul saaks tagada ka hariduse kvaliteedi.

Tähelepanelik lugeja teeb sellest kindlasti õige järelduse - õpetajaid peab jääma vähemaks. Kui küsimusele mehaaniliselt läheneda, siis see ongi nii. Samas ei saa unustada ka sotsiaalset külge.

Rahas on algus ja lõpp

Tahame või ei, kuid tuleb tõdeda: kõik algab ja lõpeb rahaga. 1998. aastal kujuneb õpilase pearahaks keskmiselt 4490 krooni. Pearaha suurusest lähtuvalt saame välja arvutada, millise laste arvu juures on võimlik palgata üks õpetaja, arvestades, et õpetajad sooviksid saada minimaalselt 3745 krooni brutopalka kuus. Minu arvestuste järgi on selleks 13,9 õpilast. Kui aga soovitakse veel 20% lisatasusid, siis suureneb õpilaste arv ühe õpetaja kohta 15,97ni.

Tänane keskmine õpilase/ õpetaja suhe munitsipaalkoolis on 1/12,2. Seega - ükskõik kuidas me ei keerutaks ja argumenteeriks, suur osa õpetajate palgatõusust tuleb ja on võimlik leida koolitööd sisemiselt ümber korraldades (liitklassid, mitme aine õpetamine jne).

Peale selle tuleb astmepalk viia olemasolevate palgavahendite piires, s.t lisatasude varal võimalikult kõrgele, et tagada õpetajatele turvatunne. See eeldab kindlasti ka õpetaja palgaastme sisu täpsemat määratlemist.

Täna moodustavad lisatasud 20% keskmisest brutopalgast. Jättes lisatasudeks vaid 16%, võime 1998. aasta 1. septembrist nooremõpetaja miinimumastmepalka keskmiselt tõsta 2330-lt 2960 kroonini. Siia lisanduksid veel lisatasud, mis võimaldaksid normkoormuse juures keskmist brutopalka 3524 krooni.

Keskmist seetõttu, et kõikidel ei ole lisatasud võrdsed. Loomulikult sellest ei piisa ning haridusministeerium koos erinevate nõuandvate kogudega püüab leida teid, kuidas võimalikult kiiresti vajalikule tasemele jõuda.

Küla püsib koolil?

Kool, küla ja regionaalpoliitika kuuluvad kokku ning üks ei eksisteeri ilma teiseta. Vähemalt tundub, et kõik mõtlevad nii. Eestis on aga sadu kõlasid, kus pole kunagi kooli olnudki, mis aga sellele vaatamata elavad edasi.

Sellele vaatamata peab koolivõrgu korrastamisel olema üheks otsustavaks momendiks alati regionaalpoliitika argument. Enamasti muutub põhiargumendiks raha, õigemini selle puudus. Olgem ausad, raha ongi vähe. Kuid seda vaid esmapilgul, sest kangekaelselt püütakse hoiduda argumentidest, mis näitavad meie piisavalt pillavat ümberkäimist olemasoleva rahaga.

Iga algkool pürib põhikooliks ja põhikool ilmtingimata gümnaasiumiks. Tundub, nagu häbenetaks oma kooli ja püütaks iga hinna eest saavutada järgmist taset, arvestamata tegelikku õpilaste hulka mõne aasta pärast.

Tegelikult tuleks aga enam tähelepanu pöörata oma koolis võimalikult heatasemelise hariduse pakkumisele. Antava hariduse kvaliteet on ka kõige kindlam garantii kooli püsimiseks.

Kool on ainult üks, kuid siiski põhiline küla püsimiseks vajalik faktor. Lähitulevikuks tuleks peale investeeringute maksusoodustuste eest andmise leida vahendeid ja ideid, mis aktiveeriksid piirkonna elanikke alustama ettevõtlusega, et luua töökohti esialgu endale ja oma perele, hiljem ka teistele.