Surmaoht ei ole möödas

LAURI VAHTRE,

Riigikogu liige (Isamaaliit)

Paljud on kindlasti juba märganud, aga paljud ehk veel mitte, et midagi on toimumas Eesti keele- ja kodakondsuspoliitikaga. Keerutamata välja öeldes: vene keel on asunud pealetungile. President väidab, et kui anda valitsusele õigus kehtestada eesti keele oskuse nõuded muuhulgas riigikogu ja kohalike volikogude liikmetele, tähendaks see võimude lahususe põhimõtte rikkumist. Teiseks väidab president, et nõuda taksojuhilt või juuksurilt eesti keele oskust oleks, ütleme, inetu.

Või nii. Vähe sellest. Valitsus, mis kunagi vandus, et kodakondsuspoliitika põhimõtteid ei muudeta, on esitanud riigikogule eelnõu, millega taotletakse ei midagi muud kui senise kodakondsuspoliitika hülgamist. Seegi eelnõu keskendub keelele. Praegu kehtiva seaduse järgi saavad Eestis sündinud mittekodanikest noored Eesti kodakondsuse imelihtsalt - nad peavad andma vaid keeleeksami (eesti kooli lõpetanul jääb seegi ära) ja tundma põhiseadust, kuid kellelegi on isegi see vähene liiga koormav.

Uue eelnõu tuum seisneb selles, et kodanikuks võiks saada lapsena, ilma keelt oskamata ja põhiseadust tundmata. Selle asemel, et kanda hoolt lapse riigikeele oskuse eest, vanemad lihtsalt võtavad lapsele kodakondsuse. Loogiline, et mõne aasta pärast esitataks siis uus seaduseparandus, millega needsamad lapsed võtavad kodakondsuse oma vanemaile.

Kui aga ühel päeval oleme sealmaal, et Eesti Vabariigi kodanikest moodustavad näiteks veerandi või kolmandiku inimesed, kelle emakeeleks on vene keel, siis pole ühtki inimlikku ega jumalikku põhjust, miks ei peaks nende keel olema Eestis teiseks riigikeeleks.

Ahastamapanev naiivsus

Seepärast väidangi, et niisugused meetmed on suunatud teise riigikeele kehtestamisele ja on väga hea, et Sergei Ivanov selle ka otse välja ütles. Muidu süüdistaksid need, kes iseendale ja teistele valetada armastavad, mind paanitsemises ja olukorra üledramatiseerimises.

Teine riigikeel on meie vene poliitikute trakteeringus hoopis midagi muud kui näiteks rootsi keel Soomes. Seal osakavad kõik mõlemat keelt ja selliseks kakskeelsuseks on Eestis võimelised just eestlased (enam-vähem), kuid mitte venelased ega oma rahvuse kaotanud nõukogude inimesed. Teine riigikeel, mida praegu nõutakse, tähendaks seda, et meie venekeelsed oma rõhuvas enamuses ei õpi eesti keelt mitte kunagi selgeks, ja need, kes oskavad, ei kasuta seda enam. Integreerumise asemel käivitub eraldumine ja vastasseis.

Jutt sellest, kuidas mudilasena kodakondsuse saanud venekeelsetest peredest lapsed justnagu imeväel Eesti Vabariigile lojaalseks kasvavad, on ahastamapanevalt naiivne. Lapsi ei kasvata kodakondsus, vaid vanemad ja kool. Praegu käib aga jutt nimelt vanemaist, kes eesti keelt ei oska, ei taha osata ega pea seda vajalikuks oma lapsele. Vastasel korral poleks mõtet vaeva näha keeleeksami väljapukseerimisega. Ja kui muukeelses ja -meelses keskkonnas kasvanud noor muutubki lojaalseks Eesti Vabariigile kui iseseisvale territoriaalsele üksusele, siis on lausa rumal oodata, et ta on vankumatult lojaalne selle riigi ideele - olla eelkõige eesti riik, tagada eestlastele õigus jääda kestma täisväärtusliku, kultuurivõimelise ja vaba rahvana.

Veri on paksem kui vesi

Rõhutagem - kodakondsusseaduse muutmine oleks vastutulek just neile, kes (või õieti kelle vanemad) teadlikult ja tahtlikult põlastavad eesti keele oskust. Sellisest keskkonnast võrsuvad potentsiaalsed kodanikud on jõuks, mis kunagi hakkab nõudma, et Eesti pöörduks tagasi emakese Venemaa rüppe. Öeldagu mis tahes, aga veri on paksem kui vesi (selle kohta toob ajalugu sadu näiteid) ja poliitikute kohus on selle tõsiasja kallal mitte näägutada, vaid sellega arvestada.

Kuid kõik see juhtub alles kunagi kümne-kahekümne-kolmekümne aasta pärast. Sinnamaani saame Max van der Stoelilt pai ja Moskva annab meile võibolla tagasi presidendi ametiketi. Võibolla võetakse maha topelttollid ja eesti rahvas pääseb taas päikesepaistelistele Sarmaatia lagendikele. Raha tuleb lahinal.

See on üks võimalik arengutee. Tunnistan ausalt, mina seda ei toeta. Otse vastupidi, arvan, et oleks aeg ärgata magusast pettekujutlusest, nagu oleks seetõttu, et meil on nüüd oma riik, kõik asjad korras ja eesti rahva tulevik kindel. Tundub pigem, et asi alles tuleb otsustamisele. Meie rahvas on läbinud väga rasked katsumused. Must stsenaarium ütleb, et küll eluga, aga surmahaigena. Kui me musta stsenaariumiga ei nõustu, siis tuleb endas leida tahtejõudu vastu hakata. See on vaevarikas ja tüütu, sest aastail 1987-1992 sai ju juba võideldud, nüüd tahaks natuke inimese moodi elada. Aga kui selgub, et lugu polegi veel läbi? Nagu õudusfilmis, kus äravõidetud monstrum finaalis ellu ärkab ja üksteist juba kergendatult musitama asunud peategelaste õnneliku idülli surmaohtu seab.

Valik on meie. Juttudele teisest riigikeelest tuleb vastata visa kindlaksjäämisega keele- ja kodakondsuspoliitika senistele põhimõtetele, integratsiooni soodustamisega ning uue ja tõhusa remigratsiooni(repatrieerumis-)programmi väljakäimisega. See peaks olema kõigepealt tsiviliseeritud ja täiesti vägivallatu, teiseks aus ja avameelne, sest venelaste üks meeldivaimaid omadusi on see, et neile ei maksa puru silma ajada.

Ka iseendale ei maksa.