/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/04/21/353400t1hbab4.jpg)
Meie võit: kogemused pluss hulk kahepoolseid kohtumisi
Juhtkiri: proovikivi Eestile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna algab Tallinnas NATO välisministrite kahepäevane kohtumine, mille tähtsus meile seisneb üsna suuresti justkui käeproovimises niisuguste suurte rahvusvaheliste ürituste võõrustajana.
Seisab ju Eestil ees kas või näiteks periood Euroopa Liidu eesistujana – tõsi, seda küll alles 2018. aastal –, mil sellised kogemused marjaks ära kuluvad.
Kui lõunanaabrid lätlased on saanud korraldada koguni NATO tippkohtumist, siis meil on seni vastu panna NATO ja Ukraina kaitseministrite konsultatsioonid Tallinnas 2008. aasta novembris.
Seekordne üritus oma 70 miljoni kroonini küündiva eelarve ja enam kui 40 riigist saabuvate külalistega on sootuks teisest puust. Korraldamisega on palju vaeva nähtud ja eile võis ka öelda, et ettevalmistustööd paistavad olevat läinud asja ette. Võime rahul olla: positiivset rahvusvahelist tähelepanu ei saa Eesti rahvusvahelises pressis kunagi liiga palju.
See, et ajakirjandus räägib seni peaasjalikult Islandi vulkaanipurske mõjust välisministrite Eestisse saabumise logistikale, tänavate sulgemisest ja kohtumise tarbeks muretsetud hiiglaslikust eritellimusel valminud lauast, pole päris juhus.
Esiteks pole Tallinna kohtumine veel alanudki, teiseks ongi sisuline pool seekordsel NATO üritusel pigem üldist laadi. Teisisõnu on see jututuba (tõsi, kõrgetasemeline jututuba), kus välisministrite tasemel ratsutatakse läbi enamik alliansis päevakorral olevaid teemasid, olgu see siis NATO uus strateegiline kontseptsioon, tuumaküsimused, raketikaitse, NATO-Vene suhted, olukord Afganistanis vm. Seejuures ilma erilise fookuseta. Kuid ka niisuguseid kohtumisi on vaja.
Ja kui nõuda konkreetset uudist, siis palun: nimelt Tallinnast tuleb teade liikmesuse tegevuskava ehk MAPi andmisest Bosnia ja Hertsegoviinale, mille kohta väliminister Urmas Paet on öelnud, et ka Eesti seda toetab.
Tallinna kohtumise vast olulisimgi tähendus Eestile on president Toomas Hendrik Ilvese, peaminister Andrus Ansipi ja mõistagi välisminister Paeti mitmed kahepoolsed kohtumised.
Näiteks kohtub peaminister järjest NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseniga, USA riigisekretäri Hillary Clintoniga, Itaalia välisministri Franco Frattiniga, Jordaania printsi Faisal Bin Al-Husseiniga ja Afganistani välisministri Zalmai Rassouliga.
On ütlematagi selge, et niisuguseid kõrgetasemelisi silmast silma kohtumisi on Eesti riigijuhtidel üldjuhul päris raske korraldada. Kuid just sel viisil tugevdatud sidemed on need, mis mõnigi kord marjaks ära kuluvad.