/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2008/11/19/95058t1h584c.jpg)
Selle aasta alguses jõustunud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega lühenes naastrehvide lubatud kasutusaeg seitsmelt kuult viiele ja poolele kuule.
Martin Pau: naastrehviaktsiis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiski tegi minister politsei ja maanteeametiga päid kokku pannes märtsi keskel otsuse, et talviste ilmaolude kestmise pärast ei pea naelkumme autode alt ära korjama mitte 1. aprilliks, vaid 1. maiks.
Milliseid ilmaprognoose riigiametnikel kasutada oli, ei tea, kuid reaalsuses oli ajapikendus tarbetu, mingit erilist libedust aprillis enam kusagil ei olnud.
Räägin erilisest libedusest, sest öökülma ja jäidet võib teoreetiliselt esineda mai lõpuski, samuti varasügisel. Libedus suureneb ka suvel vihmase ilmaga ning sügisel teevad asfaldi paiguti liurajaga sarnaseks ligased puulehed.
Paljude roolijate peades valitseb kahjuks mentaliteet, et läbi aasta peab saama sõita ühesuguste maneeridega. Paraku sobib selline suhtumine ehk Vahemere äärde või Aafrikasse, meil ähvardab aga vigastuste ja surmaga.
Naastrehve näikse meil pahatihti peetavat mingiks imerohuks libeduse vastu, kuigi need seda pole. Näiteks kiilasjääl, eriti kui sellele on langenud kirme värsket lund, põrutab auto äkkpidurduse korral kelguna edasi nii lamelli kui naastuga.
Jah, võib-olla saab pidama meeter varem, aga tõenäoliselt on pahandus ikkagi käes. Igatahes näitab liikluspilt äkkpidurdajaist ja -kiirendajaist paarutajate näol, et naastrehv muudab juhte ettevaatamatumaks, hoolimatumaks, ohtlikult enesekindlamaks.
Meil on aastaid räägitud, kuidas riik saab asfalti õgivaist naastrehvidest sadu miljoneid kahju. Teadlased kõnelevad linnade puhul tervist kahjustavast peentolmust. Kui te aga praegu tänaval käite ja korraks liiklust seirate, mõistate, et naastrehvid tõstavad meeletult linnade mürafooni.
Kõiki asjaolusid arvestades peaks riik lamellrehvide kasutamist soodustama. Kõige lihtsam viis oleks kehtestada naastrehvidele aktsiis. Maks peaks olema nii suur, et kataks kuhjaga naastude rikutud asfaldi taastamise kulud, ülejäägi võiks suunata kopsuhaiguste raviks.
Naast- ja lamellrehvi hinnavahe peaks olema selline, et muudaks tühiseks ka argumendi naastrehvi pikemast kasutuseast. Olles ise sõitnud kolm viimast talve lamellrehviga, seejuures sageli kümme ja rohkem kilomeetrit jääkattega külavaheteed päevas, ning pidades end pigem kobaks kui osavaks juhiks, väidan, et enne lamelli puudustest rääkimist tuleks mõelda liigraskele jalale ja ettevaatamatusele.
Kaks aastat tagasi tegi Tallinna linnavalitsus ettepaneku naastrehvide kasutamine Eestis sootuks keelata. Sellist äärmuslikku sammu astuda pole ilmselt tarvis, las jääda igaühele valikuvabadus. Kuid naastrehvi kasutajad kandku enda tekitatav kahju siiski ise. Selles asjas ei peaks lamellrehvi pruukijatelt küll solidaarsust ootama.