Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PAAVO PALK,
Postimees
Isikliku häälekünnise kehtestamine riigikogu valimistel ei mõjuta ainult parlamendi koosseisu kujunemist, vaid ka Eesti poliitikat laiemalt. Tundub, et see oleks üks võimalusi lähendada teineteisele poliitikuid ja valijaid.
Praegu kehtiv riigikogu valimise süsteem jätab suuresti parteide määrata, kes riigikokku pääseb, sest enamik saadikukohtadest jagatakse nende koostatud nimekirjade järgi. Selline praktika oli muide omal ajal kasutusel ka näiteks naaberriigis Soomes, kuid juba mitukümmend aastat kehtib seal uus kord. Selle kohaselt pääsevad parteide nimekirjast parlamenti enim hääli saanud. Mis kohale pani nad nimekirjas partei, pole tähtis. Põhjanaabrid muutsid oma valimissüsteemi, sest pidasid uut demokraatlikumaks.
Eesti on kohati kindlasti vabameelsem kui Skandinaavia riigid, kuid poliitilise demokraatia osas on meil vähem kogemust, mistõttu on loomulik, et läbitakse teatud vaheetapid. Mõõduka häältekünnise kehtestamine oleks järjekordne vaheetapp teel suurema demokraatia poole.
Rahvas on tüdinenud?
Eestis räägitakse sageli rahva tüdimisest poliitilistest mängudest ning umbusust riiklike struktuuride või poliitikute suhtes. Mõni häältekünnise vastane ütleb, et seetõttu tuleks anda suurem vastutus parteidele ning jätta kandidaatide pääs riigikokku rohkem erakondade otsustada.
Niisugune lähenemine võib aga viia poliitikute ja riigi veelgi suuremale eemaldumisele rahvast. Erakondadel tuleb kahtlemata elanikkonnaga parema kontakti leidmiseks veel palju tööd teha ja valmiskünnise kehtestamine oleks üks viis ärgitada mõjukaid parlamendi kuluaaripoliitikuid avalikkusele rohkem tähelepanu pöörama. Riigikogus on mitmeid väga haritud poliitikuid, kes ei ole seni kuigi aktiivsed suurema hulga inimestega suhtlemisel. Valimiskünnise kehtestamine ahvatleks neid selles suunas pingutama ja võiks parandada riigikogu mainet.
Riigikogu valimiskünnist kritiseerivatel noorpoliitikutel on õigus, kui nad väidavad, et selle kehtestamine muudab nende tee riigikokku raskemaks. Oluline on siiski silmas pidada, et valimiskünnis ei välista haritud ja edukate noorte pääsu parlamenti. Pigem aitab see ära hoida mitmetes Euroopa riikides tekkinud probleemi, kus suurel osal poliitikutest pole üldse või on väga vähe kogemusi väljaspool erakondadevahelisi mänge, sest nad pole agara parteitöö kõrval suurt midagi teinud. Häältekünnis eeldab seda, et riigikokku pääsevad isiksused, kel on juba enam elulisi kogemusi, mida saab riigikogus töötades ära kasutada. Iseasi, kas see künnis peaks olema 230 või veidi vähem või veidi rohkem.
Kas kõrge enesehinnang?
Mitmed noorpoliitikud hindavad võibolla ennast üle, kui arvavad, et just nemad suudaksid parlamenti pääsedes seda paremaks muuta. On tore, et noored inimesed usuvad oma võimetesse, kuid maailm ei ole must-valge. Noorte kiirel jõudmisel tipp-poliitikasse on nii omad plussid kui miinused, riigikogu liikmed peaksid olema elu variatsioone ja mitmekülgsust hästi mõistvad inimesed.
Viimased kohalikud valimised näitasid, et hääli ei anta enam lihtsalt inimeste tuntuse järgi, vaid valijad on palju targemaks näinud. Riigikokku pääsemiseks minimaalse häältearvu kehtestamine on muudatus õiges suunas.