Szczycińskid: Poola rahvas püüab leinast toibuda

Jan Szczyciński Foto: Pm

Lapsed ehitavad klotsidest haudu, inimesed kogunevad tänavatele leina välja nutma. Poola kodanikud Marcin Bornus Szczyciński ja Jan Szczyciński, isa ja poeg, kirjeldavad rahva püüdlusi üleriigilise leinaga toime tulla.

Presidendilennuki katastroofile eelnenud päeval istusime vanas mahajäetud Varssavi rongijaamas – Warszawa Zachodnias. Sel päeval ilmus sinna mõnisada, võib-olla tuhatkond inimest, kes olnuks pärit justkui teisest ajast või teiselt planeedilt. Kohe oli selge, et need on 70 aastat tagasi Katõnis hukkunute järeltulijad, kes sõitsid Katõni mälestustseremooniale. Ilusad, tagasihoidlikud ja harukordse kultuuriga inimesed, mis väljendus nende käitumises, naeratustes. Jaam sai korraga täis erakordseid inimesi.

Just need inimesed – ning näiliselt vaid «nende» asi – vallutas meie südamed ja mõtted päev hiljem. 10. aprill aitas meil, poolakatel, mõista Katõni kaalu ja teadvustada maailmale, miks oli ja on seal toimunud kuritöö meile sedavõrd tähtis.

Poola president, nagu ka paljud teised Poola avaliku elu liidrid, kes hukkusid traagiliselt Smolenski all, kandis korduvalt hoolt Katõni tõe ja ohvrite mäletamise eest. Nende teod ja sõnad, mida kritiseeriti väljaütlemiste teravuse tõttu, mis olid sageli ebapopulaarsed ja läksid vastuollu poliitilise korrektsusega, olid justkui teisest ajastust. Kuid ometi olid need tõesed ja siirad ning jäid sellistena ka poolakate mällu.

Iga isa, poja, venna, sõbra surm oli Katõnis tapetud Poola ohvitseride perekondadele isiklik tragöödia. Teisele tähendas see enamasti vaid 20 000 anonüümset ohvrit. 10. aprilli tragöödia teadvustas meile, et sedalaadi katastroofis ei hukku lihtsalt sada inimest, vaid hukkub igaüks eraldi. Hukkub Lech, hukkub Maria, hukkub Paweł, hukkub Arkadiusz, hukkub Tomasz, hukkub Anna... Igaühel neist olid suured pered, keda näeme sarkade ümber kogunemas. Igaüks neist lahkunud inimestest ei esindanud mitte üksnes kõrget ametiposti, vaid ka oma elutööd, tervet inimkooslust, mille osaks nad olid.

Korraga selgus, et me tundsime neid kõiki – kas teadsime mõnda neist isiklikult, tegime kellegagi neist koostööd või siis tundsid neid meie tuttavad. Meie naaber tundis kadunud ­BORi (valitsuse julgeolekubüroo) ametnikku, sõbrast lavastaja pidi neljapäeval kohtuma hukkunud asekultuuriministriga, hukkunud saadikuga tegime koostööd ühiskondlike projektide raames, hukkunud ministri abikaasaga olime kunagi koos skaudid. Lisaks sellele olid enamik neist igapäevased külalised poolakate teleriekraanidel, raadiosaadetes. Võisime nendega mitte nõustuda, nende peale ärrituda, kuid nad moodustasid osa meie maailmast ja igapäevasest debatist. Kaotasime selle igapäevase pidepunkti.

Smolenski katastroofi mõõt on kujuteldamatu kõigile inimestele – eestlasele, venelasele või poolakale. Kas suudate enesele ette kujutada, et ühe sekundiga hukkub teie riigi president koos abikaasaga, keskpanga juht, ministrid, kaheksateist liiget parlamendi esiridadest, kogu sõjaväejuhtkond, võtmetähtsusega riigiasutuste ülemused? See kõlab ulmefilmi stsenaariumina, mitte tegelikkusena. Just seetõttu tulevad poolakad tänavatele, sest see ei saa olla tõsi.
Alles siis, kui nägime presidendi kirstu, nägime kümnete teiste katastroofiohvrite kirsturidu, jõudis tasapisi meieni – see on tõsi.

Surma rituaalse läbielamise ja leina vajadus ei kasva välja mitte üksnes selle tragöödia mahust ja riikliku kaaluga ohvritest, vaid ka selle sündmuse koletuslikust sümboolikast. Poola eliit hukkub Venemaal Katõni lähedal, teel Katõni massimõrva 70. aastapäeva mälestustseremooniale. Esimesed emotsionaalsed kommentaarid toidavad seda sümboolikat – kõneldakse «Katõni neetud pinnast», «Poola saatusest», mõtte otsimisest tragöödias, milles ei saa ju mõtet olla.

See sümboolika on tähtis, sest teadvustab meile Katõni kuritöö tähenduse, teadvustab maailmale, miks oli ja on Katõn poolakatele tähtis. Aga tähtis on ta meile vaid sedavõrd, kuivõrd oskame sellest teha järeldusi tuleviku tarvis. Ajalool ja rahvuslikul pärandil on tähendus sedavõrd, kuivõrd need aitavad ehitada tulevikku ega piirdu vaid tragöödiate ja ebaõigluse järeldusteta mäletamisega.

Selle katastroofi paradoksaalne tulemus tänaseks ja võib-olla ka tulevikuks on Poola ja Venemaa lähenemine. Poolakad on Venemaa poliitiliselt eliidilt ammu oodanud žesti, mis tunnistaks Katõnis toimunu kuritööks, on oodanud vabandamist Poola ees, on oodanud, et Vene ühiskonnale rõhutataks, et see veretöö pandi toime Stalini käsul. Katõn on olnud üks peamisi vaidluspunkte Poola-Vene leppimisel.

Samal ajal tõi Smolenski katastroof kaasa Vene otsustajate enneolematu angažeerituse, mis väljendus mitmeti: peaminister Putini isiklik ja aktiivne osalus ohvrite identifitseerimisel, katastroofi põhjuste väljaselgitamisel (ja nagu rõhutavad kommentaatorid, on vähe neid asju, mis suudavad peaminister Putinit sedavõrd liigutada), president Medvedevi pöördumine poolakate poole, välisriigi presidendi surma puhul rahvusliku leina väljakuulutamine Venemaal, filmi «Katõn» näitamine Venemaa suurima vaatajaskonnaga telekanalil. Praegu on need vaid sõnad, kuid sellised, milliseid Poola pole Vene otsustajatelt ammu kuulnud.

See leppimine võib teoks saada vaid tõelise usalduse pinnalt. Usaldus nõuab aga tõe, ka Katõni tõe ilmutamist ja tunnistamist, sest aastakümneid on Katõniga seonduv põhinenud valel. Stalin valetas, kui kinnitas, et Poola ohvitserid sõitsid Kasahstani ja neid on võimatu leida. Hiljem, et kuritöö panid toime sakslased. Lääne liitlased tõid tõe Katõnist sõjalise koostöö altarile NSVLiga. Võib isegi öelda, et tänu sellele valele õnnestus üheskoos võita sakslasi.

Meie perekonna 97-aastane seenior, Teise maailmasõja aegse põrandaaluse Armia Krajowa piirkondlik juht, istus katastroofist kuuldes televiisori ette, kuid sisse seda ei lülitanud. Kaua istus ta vaikides. Küllap on temal teine viis selle – meile veel kättesaamatu – tegelikkusega kommunitseerumisel. Vanaisa pääses Katõni saatusest, sest põgenes 1939. aasta oktoobris koos kahe teise ohvitseriga vahelaagrist.

Tundes venelasi, ei uskunud neid ja proovis põgenema veenda paljusid ohvitsere. Nõusse sai ta vaid kaks. Teised ei tahtnud põgeneda. Tundsid end sõjavangidena, olid kurnatud terve kuu kestnud võitlusest sakslastega, murtud iseseisvuse kaotusest ja usaldasid venelasi. Usaldasid ja seetõttu hukkusid. Tema ei usaldanud ja pääses.

Tragöödiast ajendatuna on nüüd ilmunud võimalus avada see lugu täiesti uuesti, ja see põhineks Poola ja Venemaa vahelisel usaldusel ja tõel.

Katõni ja 10. aprilli tragöödia sümboolika omab tähendust ja tähtsust ka sedavõrd, kuivõrd suudame seda oskuslikult järeltulevatele põlvedele edasi anda. Meie pere väiksed lapsed ei mõista praegu lõpuni seda, mis juhtus, aga teavad, et on ühiskondlik vapustus, et on juhtunud midagi rasket ja tähtsat ühtaegu. Nad elavad seda tragöödiat läbi omal moel – küsivad, kas lennukis oli ka lapsi, kas meie kunagi veel lennukiga lendame, ehitavad klotsidest haudu.

Aga nad ei ole valmis sedavõrd intensiivseks surma ja leina läbielamiseks. Veelgi enam. Ka meie, täiskasvanud, hakkame vaevaliselt taas surma tundma õppima postmodernistlikus ühiskonnas, kus surm on tõugatud pigem teadvuse äärealadele.

Täpselt viis aastat tagasi, saates ära Johannes Paulus II-st, saime võimsa suremise kunsti õppetunni. Nüüd seisame me tundidepikkustes kaastundeavalduse järjekordades, osaleme jumalateenistusel, kohtumistel, võtame vastu sarku, meenutame kadunuid ja jätame nendega hüvasti.

Poola traditsioon, mis on üllatavalt hästi säilinud, tuleb sellega hästi toime. Oskab surma lõpuni välja nutta, oskab osutada lootusele ja seda hoida, oskab seda olukorda kasutada kui ühiskonna vaimse uuenemise peamist võimalust. Oma lähedaste surmas vaatleme me omaenese elu, otsime selle mõtet ja saame vastuseid kõige tähtsamas. Lahkunuga tülijalal olnud naaber laulab juba kolm päeva kogu hingest surnu kodus. Rituaal, žest, ohverdatud pingutus, laul, vaikus, püsimine, palve – kuidas keegi oskab, see kõik on osa suurest suremise kunstist, ja nagu üha selgemalt näeme, elamise kunstist. Ars moriendi – ars vitae.

Tõlkinud Marius Peterson

Marcin Bornus Szczyciński (sünd 1951, nelja lapse isa) on muusik, Eesti-Poola kultuurisuhete üks alustalasid.

Jan Szczyciński (sünd 1979, kahe lapse isa) on Marcini vanim poeg, politoloog, rahvusvaheliste suhete magister, ÜRO juures töötav spetsialist.