Tänavu 5. veebruaril ilmunud Postimehe juhtkirjas tõdesime, et nimelt töötute armee saab olema see, mille erakonnad ühel või teisel viisil 2011. aasta riigikogu valimiste eel oma kampaaniavankrite ette rakendavad. Keskerakond tegi otsa lahti eesmärgiga esimene kaart võimalikult suure aplombiga lauda lüüa. Tulemuseks on mitte eriti teravmeelne reklaam, mis ei muuda kellegi suhtumist. Ent sihikul polegi valijad, vaid meedia.
Pealinna tänavatele ilmunud plakatitel kujutatakse Reformierakonna esimeest, peaminister Andrus Ansipit ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest Mart Laari. Meestel on näod naerul, taustal Tallinna linnavalitsuse palju meediakära tekitanud performance'i keskne sümbol – sotsiaalsete töökohtade järjekord. Keskerakonna peasekretär Priit Toobal andis eile Postimehe võrguväljaandele mõista, et süüdlased peavad avalikult vastutama: «Üle 100 000 töötu on Ansipi ja Laari valitsuse tegevusetuse tagajärg.»
Vaevalt et leidub keskerakondlasigi, kes näeks selles kampaanias midagi sisulist. Tõsi, valitsuse tegevus või tegevusetus mõjutab majanduskeskkonda ja ka tööturgu. Kuid väide nagu seisaks tandem Ansip-Laar (ja mitte üleilmne majanduskriis) tahtlikult meie suure tööpuuduse taga, on kindlasti ülekohtune. See oleks peaaegu sama, kui poliitilised oponendid süüdistaksid kunagi stjuardessina töötanud Islandi peaministrit Jóhanna Sigurðardóttirit sihilikult lennuliikluse halvanud vulkaanipurske korraldamises.
Kampaania eesmärk näibki olevat tähelepanu püüda ja müra tekitada ning sellisena paistab see ka korda läinud olevat. Elame ajal, mil sõna (avaldamine) ei maksa midagi. Kütus on prii, tuleb vaid mootor käima tõmmata. Portaalid saavad hoobilt triiki kommentaare täis; rünnatavad pannakse seisu, kus nad lihtsalt peavad end õigustama; mingid ametkonnad viibutavad hoiatavalt sõrme; kuskilt leitakse välismaised eeskujud; sotsiaalmeedias organiseeritakse ebaeetilisust tauniv Keskerakonna-vastane klubi jne.
Sisulise küsimuse alanud K-kampaanias tõstatas eile reklaamifirma Zavod juht Marek Reinaas, kelle sõnul peaks poliitiline reklaam küll käima reklaamiseaduse alla, ent eksisteerib sisuliselt õiguslikus vaakumis.
Reklaamiseaduse järgi ei tohiks isikut reklaamis tema tahte vastaselt kujutada, kuid keegi ei hakka poliitreklaami puhul seda vaidlustama. Enne saab kampaania juba läbi või võtab uue pöörde. Kui seadusandja peaks kunagi poliitreklaami suhtes mingi seisukoha võtma, tekiks reeglite rakendamisel (näiteks veebis) hulk keerukaid küsimusi. Poliitiline poriloopimine ei kao niikuinii. Nagu ka poliitikute paks nahk.