Kolhoosidelt raha koolidele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MART LAAR
Ekspeaminister Mart Laar on Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni liige.
Riigikogu võttis 14. oktoobril vastu tollitariifiseaduse, millega anti valitsusele õigus kehtestada kuueks kuuks erinevatele kaupadele tollimakse. Tulevik näitab, kas see otsus saab esimeseks sammuks Eesti senise majanduspoliitika põhimõttelise muutmise teel või mitte.
Tegelikult polegi see nii oluline. Olulisem on see, et valitsuskoalitsioon surus Riigikogust läbi eelnõu, millest ta ka ise teab, et sellest suuremat kasu pole.
Majandusminister Leimann teatas vahetult seaduse vastuvõtmise järel, et selle aasta jooksul ei kehtesta Eesti mingeid tolle. Kuna nn Euroopa lepingu kohaselt on Eestil võimalus kehtestada tolle Euroopa Liidu riikidele vaid tänavuse aasta lõpuni, tähendab see, et riike, kelle suhtes Eesti saab üldse tolle kehtestada, ei jäägi suurt järele.
Valitsuskoalitsiooni, eriti selle potipõllumeeste osa ei huvita tegelikult ei Eesti maarahva saatus ega maaelu tulevik. 1995. aastal võimule saanud endised kolhoositegelased on maksumaksjate raha kasutades üritanud elus hoida ebarentaableid ja tulevikuta kolhooside järglasi, pidurdades seega uute ja Eestile omaste ettevõtlusvormide - talude ja neile tugineva ühistegevuse - arengut Eestis. See, mida Eesti maaelu vajab, pole mitte propagandakisa saatel vastu võetud tollid, vaid võimalused normaalselt tööd teha ja oma lapsi kasvatada. Maaelu vajab nii teid kui töötavat sidesüsteemi, nii tugevaid koole kui rahvamaju, püsivalt endale juured alla kasvatanud peresid ja palju lapsi.
Vaadates valitsuskoalitsiooni poolt Riigikogule esitatud eelarvet, on tema prioriteedid kahjuks mujal. Jätkub riigiaparaadi kontrollimatu kasv, suurehitisi jätkavad nii ministeeriumid kui presidendi kantselei.
Isegi põgusal tutvumisel riigieelarve eelnõuga on näha, et riigiaparaadi kasvu piiramise teel on võimalik kokku hoida mitusada miljonit krooni. Üsnagi kahtlane tundub ka olevat anda Andres Variku käsutusse «põllumajanduse toetamiseks» täpsemaid mängureegleid määratlemata ligi sada miljonit krooni. See oleks umbes sama hea kui panna vampiir verepanga valvuriks.
Põllumajandusminister Varik on oma tegevuses kaitsnud endisaegsete suurmajandite huve ning vähemalt seni on Riigikogu enamus lükanud tagasi kõik katsed toetada Eestis ka talumajapidamisi ning neil tuginevat ühistegevust. Seejuures pole tõsist tööd tegevad talunikud nõudnud erinevalt endaga mitte hakkama saavatest ühismajandite järglastest Eesti riigilt mingeid tolle ega muid eeliseid.
Siiski teeksin kõigile tollisõjas osalenud pooltele ettepaneku tollisõjakirves maha matta ning loota, et valitsus talle antud võimalusi kurjasti ei kasuta. Eesti tuleviku seisukohalt on veelgi olulisem, kas Eesti asub 1998. aasta eelarve kaudu investeerima tulevikku, see tähendab haridusse.
Kolhoosivaimu kandjatele pakutavate soodustuste asemel tuleks eraldada tunduvalt rohkem raha näiteks maakoolide edendamiseks. On ju valitsus 1998. aasta eelarve eelnõus hariduse osa eelarves selgelt alandanud.
Nii tulekski 1998. aasta riigieelarves näha ette summad nii õpetajate palga viimiseks Eesti keskmisele tasemele ja maahariduse olukorra parandamiseks kui ka sooduslaenudeks noortele maaõpetajatele oma kodu rajamiseks
Kindlasti tuleks ka eraldada talumajapidamistele ja neile tuginevale ühistutele (laenu-hoiuühistud, vilja- ja masinaühistud) kindel protsent riigi kaudu vahendatavast soodsast laenuressursist. Vastasel korral läheks maksumaksjate raha perspektiivitute ettevõtmiste ülapidamisele, mille võlgu valitsuskoalitsioon on korra juba kustutanud.
Kindlasti küsib lugeja ning ka austatud kolleeg parlamendist, et see jutt on tore küll, kuid kust selleks raha võtta. Julgen kinnitada, et raha nende projektide teostamiseks on riigieelarves olemas. Nende leidmiseks ning meile kõigile ühiste eesmärkide saavutamiseks tuleks hetkeks unustada kitsas parteipoliitiline lähenemine ning 1998. aasta eelarve kallal ühiselt tööd teha.
Seda ootaksid meilt ilmselt ka valijad.