EIKI BERG

Eiki Berg on TÜ üldpoliitikateaduste lektor.

Avalik arvamus ei suuda alati leppida mõttega, et välisinvesteeringud võivad tuua mõningatel juhtudel rohkem kasu, kui omad kapitalistid seda võimaldaksid. Rääkimata siis abstraktsevõitu rahvusvahelistumisest, kus piirid on kadumas, sõltuvus suurenemas ning kõik nii või teisiti kõigiga seotud.

Mõttetu on ajaloo käigule vastu hakata. Küll aga võib teha näo, et meid maailmas asetleidvad protsessid ei puuduta, või kui, siis kaasnevad meie rahvusriiklusele ainult ohud. Loomulikult on olemas ka rahvuslik-konservatiivsed erakonnad, kes näevad sellises olukorras uusi võimalusi oma toetajaskonna suurendamiseks. Vanad probleemid asenduvad uutega ning ohud rahvuse ja riigi püsimajäämisele paistavad teises valguses.

Eriti naeruväärne on olukord, kus avalikult deklareeritakse kogu maailmale Eesti avatuse põhipostulaadid, lobeeritakse diplomaatilistes ja äriringkondades, tehakse Eesti huvitavaks ning samas ka kättesaamatuks. Missuguse hinnangu siis veel võiksid potentsiaalsed investorid anda Eestile, kus maine on üks ja tegelikkus teine, kus valitsus annab lubadusi ning samas näitab üles täielikku otsustamatust, kus avalikkuses valitsevad ksenofoobilised hirmud ning ühele osale erakondadest on muutumas välisinvesteeringutega seonduv sisepoliitiliseks võitluseks? Eks majandusinimesed tea paremini, mis siis juhtub, kui välisraha sissevool Eestisse lakkab.

Pehmed julgeolekumeetmed

Nõnda on USA hegemoonia suuresti püsinud ka liberaalsel kaubandusrezhiimil, täheldatud on seoseid suurte Ameerika multinatsionaalsete korporatsioonide ja USA välispoliitiliste otsuste vahel, mistõttu pingekolletes paiknevad väikeriigid võivad tasakaalustavatest USA investeeringutest üksnes kasu lõigata.

Samasugune skeem kehtib ka Eesti puhul, kus ühelt poolt üritab Venemaa iga hinna eest oma vahepeal kõikumalöönud positsioone parandada ja ahenenud mõjusfääre laiendada, kasutades selleks nii majanduslikku kui poliitilist survet. Venemaa võib suvalisel hetkel manipuleerida oma nn lähivälismaal resideerivate kaasmaalastega, õhutada protestiaktsioonidele ning külvata ebastabiilsust.

Teisalt pakuksid välisinvesteeringud Eesti kriisikolletesse lühiajalises perspektiivis «pehmeid lahendusi». Pealegi tundub NATO laienemine Narva jõeni lähitulevikus küsitavana, sest 1997. aasta Venemaa poliitilises eliidis valitseb konsensus välispoliitilistes küsimustes. Selle all võib mõelda nii rahvuslikke huvisid kui ka ohte riiklikule terviklikkusele - Venemaa edasine lagunemine ja NATO laienemine N Liidu järglasriikidele. Venemaa on hetkel ka neoisolatsionismi kartustest üle saamas ning uusi orientatsioone sihtimas.

Seega on USA jaoks maailma stabiilsus tagatud nii tervikliku Venemaa (ikkagi tuumariik) kui ka rahumeelsete arengutega viimase lähinaabruses, kaasa arvatud Eestis. Ainult NATO laienemisele lootma jäädes (mis ei pruugi kunagi Eestit hõlmata) ei tohiks ära unustada märksa käegakatsutavamaid «pehmeid julgeolekumeetmeid».

Investeeringud kriisikolletesse

Ülaltoodu põhjal võib väita, et Eesti väiksust, inimressursse ja haavatavust silmas pidades on ainult tavapäraste vahenditega raske kaitsta ennast potentsiaalse agressori vastu või lähtuda välispoliitiliselt sõltumatust kursist. Tähtis tegur julgeoleku ja kindlustunde tagamisel on avatus - seega vabakaubandus, liberaalne majanduspoliitika ning osalus rahvusvahelistes organisatsioonides.

Sellega võib kaasneda heaolu kasv, mõnevõrra suurem rajataguse tähelepanu osutamine ning üldine huvitatus stabiilsusest regioonis. Ka veenaks see kodanikke «välismaa» pidevast kohalviibimisest.

Kahtlemata ei saa Eestist mitte kunagi teist Kuveiti ega kordu Lahesõda Läänemere kallastel. USA reaktsioon Eestis toimuva suhtes ei erineks kuigivõrd Läti, Bulgaaria või Mongoolia analoogsete näidete korral. Selles mõttes ei ole Eesti USA geopoliitilises koodis mitte mingil juhul mingi erijuhtum. Samas võidakse Eestis sekkuda USA päritolu suurinvesteeringute kaitseks majanduslikke ja diplomaatilisi hoobasid kasutades nagu igal pool mujal maailmas.

Venemaa, mis armastab reaalpoliitiliselt kaalutleda, ei kasutaks enam «aknaraiumisel» külmavereliselt jõudu. Maailm on selleks niivõrd palju muutunud ja mitmekesisem.

Sellest tulenevalt seisab praegune Eesti silmitsi sisemiste ohtudega. Juhul kui USA investeeringud suunatakse Eesti kriisikolletesse (Kirde-Eesti), võidab sellest ainult Eesti julgeolek. Kirde-Eesti plahvatusohtlikkus seisneb kolme teguri koosmõjus: kiratsevad traditsioonilised tööstusharud, domineeriva venekeelse elanikkonna rahulolematus (tööpuudus, madalad sissetulekud), Venemaa rahvuslikud huvid (kaasmaalaste kaitsmine).

Positiivsed impulsid ühel suunal leevendavad pingeid teisal ning viimaks muudavad kaasmaalaste huvidega mängimise väheefektiivseks.