Mihkel Mutt: Poola vari

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt nendib, et Poola lennukatastroofi puhul on palju sellist, mis tavamõistusele arusaamatuks jääb ja seetõttu spekulatsioone põhjustab. 

Äsjast lennuhukku on kõrvutatud Katõniga. Tagajärje ulatuselt on see võimalik. Hukkunute suurusjärk on küll erinev, see-eest oli praegu tegemist riigi juhtkonnaga. Mida on aga raske kõrvutada, on katastroofi põhjus, sellest johtuv märtrikujund ning saatuseallegooria.

Muidugi, formaalselt on seos olemas, polnuks Katõni, poleks ka mingit aastapäeva jne. Samas on ilmne, et teine tragöödia oleks võinud väga lihtsalt olemata olla. Siin polnud mängus julm naaber ega looduskatastroof (maavärin, meteoriit vms).

Leinanädalal ei sobinud kõigest rääkida. Pärast seda võib aga spekuleerimine kesta igavesti nagu Kennedy mõrva saladuse mõistatamine.

Arutlusi ja kommentaare jälgides tundub vahel, nagu oleks üks lihtne ja ilmne asi unustatud. Kõik need ootamatud ilmamuutused, kommunikatsioonihäired jne peaksid taanduma üldisema käsulause ees: säärasel lennul pole kellelgi õigust riskida, ei meeskonnal ega reisijatel (riigimehe elu ei kuulu üksnes talle endale).

Kuigi nüüd on ilmnenud, et mitut maandumiskatset polnud, pole seda, et lennukeskus hoiatas ja soovitas lennukil mujal maanduda, ümber lükatud. Tähendab, olukorra ohtlikkusest oldi kokpitis teadlik. Piloot võivat ainuisikuliselt otsustada, kas maanduda või mitte. Aga tavamõistusele jääbki arusaamatuks, miks ta ikkagi maanduda üritas.

Riigi juhtkonna turvamisel peaks kehtima absoluutse ettevaatuse reegel. Isegi kui see ei seisnud ametijuhises, oleks vastutustundlik ja terve mõistusega inimene ise vastavalt talitanud. Ka siis, kui ta oleks teadnud, et pärast seda ähvardab teda ametist vallandamine. See oleks õieti kõrgeim ohvrimeelsus. Riigipeade lennukid kukuvad alla suhteliselt harva ja ka siis on need valdavalt arengumaade omad. Air Force1 poleks tõenäoliselt hakanud Smolenskis üritama maanduda.

Praegu paistab, et kõik aetakse piloodi kraesse (millisena peaks ta nimi küll sel puhul ajalukku minema?). Muidugi ei saa midagi välistada. Aga tema süü  tõenduseks peaks justkui olema musta kasti salvestis, et «meeskond juba teadis, et katastroof on toimumas, sest lennuk riivas puulatvu».

Ometi ei salvesta must kast näiteks varasemat suhtlust presidendi ja piloodi vahel. Kuni pole kindlat tõendust, et piloot ei öelnud presidendile, et «meil on probleem», ega edastanud lennukeskuse soovitust mujal maanduda, jääb igaveseks kahtlus, et midagi selles loos kinni mätsitakse, kellegi kuvandit tahetakse päästa.

Kui president või keegi teine siiski nõudis piloodilt kohest maandumist või kui viimane võttis selle otsuse vastu ainusikuliselt, ohtu trotsides, siis mis motiividel? Lihtne seletus, et ei tahetud pühaliku tseremoonia ajakava segi paisata. Või et ei tahetud sellisel päeval mujal Venemaal jalga maha panna. Selle kohta on öeldud, et «tunded trumpasid mõistust». Õieti pole need tunded, vaid idealistlikud väärtused.

See on sündroom, mis paremal juhul kätkeb õilsust, printsipiaalsust, kangelasmeelt ja suurt joont. Halvemal korral aga ülepaisutatud autunnet, retoorikat, mõttetut märterlust ning kehklemist. Olude trotsimine sobitub sellega hästi. Kui mõelda, kuidas 1939. aasta septembris ründas Pomorska ratsaväebrigaad Guderiani tanke, siis pole otsus maanduda Smolenski udusel lennuväljal üldsegi üllatav. (Looduse trotsimine on vana traditsioon, näiteks Xerxes laskis laineid piitsutada ja Voltaire protesteeris Lissaboni maavärina vastu.)

On kritiseeritud Venemaad, et ta ei turvanud riigipea lendu vajalikul määral. Aga ajalugu silmas pidades pole võimatu, et Poola ei olnudki nõus end turvata laskma. (Selle valgusel on muidugi raske aru saada, miks ikkagi see Tupolev. See, millise maa sõiduvahendiga üks või teine riigipea liigub, on ju alati märgilise tähendusega. Poolale oleks vist sobinud enim Boeing. Muidugi oleks ka sellega võidud alla kukkuda.)

Poola välispoliitiline kuvand praeguses Euroopas on mainitud üldisema rahvusliku hingelaadiga seotud. Kuigi sellest otse ei räägita, on Poola mõne Euroopa Liidu leeri jaoks ebamugav riik. ELi uued liikmed on üldiselt arad ja tänulikud, kui neile antakse seda, mis neile õigusega peaks kuuluma.

Mitte aga Poola, tema ei kooguta ega häbene asju õigete nimedega nimetada. Tema nõuab ja õiendab suurriigi endastmõistetavusega. See võib vahel mõjuda natuke groteskselt, sest Poola on õieti keskmise ja suurriigi vahepeal. Aga kokkuvõttes on tema hoiakust kasu olnud, sest keegi peab «muuseumiriike» torkima, muidu kipuvad need ELi isiklikuks klubiks pidama.

Arvatakse, et Moskval oli juba enne õnnetust plaan Varssaviga suhteid parandada, aga nüüd toimus kõik kiirenduskursiga. Tore, ent kuidas käib see kokku Stalini rehabiliteerimisega, mida Kreml viimasel ajal samuti üritab? Vägisi tuleb mõte, et üks suund on seesmiseks kasutamiseks, teine fassaadiks. Võidu ja Juhi meenutamise kaudu tahetakse tõsta venelaste iseteadvust, meenutada, et ollakse suurrahvas. Samas saavad Putin ja Co aru, et selle eneseteadvusega rahvusvahelisel areenil kaugele ei sõida.

Võiks arvata, et mis see kahe vanamehe (Putini ja Tuski) embamine siis ära ei olnud. Aga ajaloos enda jaoks ebameeldivate tõsiasjade tunnistamisel ja vastavatel žestidel võib olla imettegev vägi. Kõige otsesemalt peaks toimunu mõtlema panema Türgit oma suhetes Armeeniaga.

Muidugi ei maksa arvata, et Poola-Vene suhetes oleks toimunud kannapööre (hosianna laulmine sellele käib juba liiga valjusti), Nord Stream ja muud erimeelsused ei kao kuhugi. Küll aga võivad kahe riigi suhted jõuda «normaalse neutraalsuse» tasemeni, mida ju meiegi endale idanaabriga sooviksime.