Ivar Unt: pensionikassa viiks tasakaalu pensionide vähendamine

Ivar Unt Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Riiklikest kindlustus- ja toetussüsteemidest kõige kallim on pensionisüsteem ja pole ühtegi arenenud riiki, kus see temaatika ei tekitaks peavalu poliitikutel ja rahandusinimestel. Peamiseks põhjuseks on süsteemide kalduvus tasakaalust välja minna, st ei ole raha nende ülevalpidamiseks. Seda põhjustab peamiselt maksumaksjate arvu vähenemine võrreldes pensionäride hulgaga, mis on omakorda tingitud sellest, et esiteks ei sünni lapsi ja teiseks eluiga pikeneb.

Kui käisin kümme  aastat tagasi ülikoolis, siis oli Eestis väga kuum teema pensionisüsteemi reform ja töötati välja kuulus kolmesambaline skeem, kus esimene sammas pidi tagama miinimumi ja finantseeritama jooksvatest maksutuludest. Teine sammas pidi olema kohustuslik pensionifondi sammas, kuhu inimene kogub ise endale raha, ja kolmas vabatahtlik pensionifondi sammas.

Asja mõte oli ikka selles, et inimene hakkab rohkem maksma, kui soovib tulevikus normaalset pensioni, sest teise samba tõttu kasvas ka maksukoormus ja tuli ära maksta veel kaks protsenti oma palgast, olgugi et iseendale.

Praeguse majanduskriisi taustal on teema taas päevakorda tõusnud ja seda lihtsal põhjusel. Kui seitsme- kuni kümneprotsendilise majanduskasvu juures suudeti kompenseerida vähenev maksumaksjate hulk, siis praegu on lisaks kehvale majanduskasvule ka suur tööpuudus, mis tähendab, et potentsiaalseid maksumaksjaid on veelgi vähem.

Optimistid muidugi ennustavad, et tööpuudus pikas perspektiivis nii suureks ei jää, kuid kindlasti ka mitte nii väikeseks, nagu ta oli majandusbuumi aastatel, kui Rootsi pangad pumpasid meie ühiskonda meeletus koguses laenuraha. Nüüd maksame vähemalt kümme aastat laene tagasi ja seeläbi on ringlev rahahulk ühiskonnas tükk aega väiksem, kui oleks võinud olla.

Valitsus on pakkunud välja lahenduse pikas perspektiivis: tõsta pensionile mineku iga ja seeläbi tasakaalustada töötajate ja pensionäride suhet. Tuleb tunnistada, et asi on hästi läbi mõeldud, sest neid, kes lähevad kohe pensionile ja on seda juba pikisilmi oodanud, see otsus ei mõjuta, ja nende jaoks, keda mõjutab, on see aeg veel nii kaugel, et selle peale ei mõtelda.

Kuid võiks pakkuda ka muid lahendusi. Praegune pensionikassa toodab aastas vähemalt viis miljardit krooni miinust ja seda kompenseeritakse muude eluvaldkondade arvel. Ja siis küsitaksegi, miks pole raha politseinikele või päästjatele palka maksta või miks peavad lapsed käima lagunenud hoonetes või autod sõitma auklikel teedel.

Loomulikult peaks selliste kriiside jaoks nagu praegu olema reservid, mis maandaksid lühiajaliselt tekkinud miinuse, ja õnneks olid Eestil reservid osaliselt olemas, kuid sellist puudujääki ei osanud keegi ennustada.

Reservid olid mõeldud pensionireformi läbiviimiseks, kuid selge on see, et praegu on neid rohkem vaja süsteemi tasakaalustamiseks, ja seega on arusaadav, miks ohverdati pensionireform. Suure tõenäosusega pole kellelgi mõtet hellitada lootust, et endine süsteem taastub, ja tulevikus tuleb leppida oma kahe protsendiga teises sambas. Kõige kiiremat ja otsesemat mõju pensionikassa tasakaalu viimiseks avaldaks pensionite vähendamine ja töötavatele pensionäridele pensioni maksmise lõpetamine. Praegu on vähe inimesi, kelle sissetulekud pole langenud, ja tuleb hakkama saada kokkuhoidlikumalt.

Pole ühtegi selget argumenti, miks pensione vähendada ei tohi, kui maksutulud on vähenenud. Iga pere saab aru, et kui perel on kulutada x summa raha ja kui see väheneb, siis laenuraha peal kaua vastu ei pea. Nii on ka riigiga – kui raha pole, tuleb kokkuhoidlikumalt hakkama saama, seni kuni jälle on paremad ajad.

Seega on  tegeldud probleemiga poolikult ja ma ei saa oma koduparteid süüdistada selles, et nad soovivad ka järgmistel valimistel head tulemust saada. Kui aga soovitakse olla oma riigi vastutustundlik peremees, tuleb võib-olla teha ka otsuseid, mis viivad mingiks ajaks opositsioonipingile. Kõigile ei saa paratamatult meeldida.