Sigrid Kõiv: kilekotimaks nagu e-sigaret

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Ühel õhtul tabas mind toidupoes ootamatult keskkonnateadlikkuse tõus – selle asemel, et visata oma kraami kõrvale kassalindile ka kilekott, võtsin ma hoopis korduvkasutatava riidest koti. See roheline käeliigutus maksis mulle 14 korda rohkem kui tavapärane keskkonnateadmatus.

Teel koju kujutasin juba ette, kuidas ma voldin riidest koti kenasti kokku ja panen käekotti, nii et iga kord, kui ma selle jälle poes välja tõmban, saan nautida kassasabas seisjate imetlevaid pilke. Sest ma olen ju nii keskkonnateadlik.

Siiski, keskkonnateadlikkusest hoolimata võin ma osutuda ka rumalaks laristajaks. Kolmekroonine kilekotimaks ei pruugi tähendada, et kilekott peaks poes hakkama maksma senise pooleteise krooni asemel neli ja pool krooni. Ettevalmistatav plastkotiaktsiisi seadus jätab selle praegu kaupmehe otsustada, kuidas ta maksuametile need kolm krooni ühe koti pealt kätte toimetab. Kilekotid tema poes võivad maksta 4,50 krooni, kuid võivad maksta ka 1,50 krooni nagu praegu ja aktsiisisumma kokkusaamiseks lisatakse veidi hinda hoopis teistele kaupadele.

Värske riidekotiomanikuna näib mulle, et seaduseelnõu sellise sõnastuse kohaselt olen ma mõtlematult, pealegi veel masu tingimustes, kulutanud ära 21 krooni ja ainsad, kes selle üle päriselt rõõmustavad, on Hiina töölised, kes neid kotte õmblevad, sest jälle on üks rumal eurooplane (öko)moelõksu püütud.

Aktsiisi mõte on ju see, et inimesed tarbiksid vähem kaupu ja teenuseid, mis ühiskonda koormavad. Suitsetamine ja joomine tekitavad tervisekahjusid, mida maksavad kinni maksumaksjad, seega kehtestatakse tubaka- ja alkoholiaktsiis. Kütuseaktsiis peaks sundima inimesi mõtlema, enne kui nad keskkonda reostades ringi tossutama hakkavad.

Kilekotiaktsiis sellises sõnastuses on aga mõttetu nagu e-sigaret, sest kui kaupmees müüb kilekotte aktsiisivaba hinnaga, siis pole ju inimestel põhjust oma senistest kilekotiharjumustest loobuda. Küll aga saab kilekotiaktsiisi kasutada suurepärase ettekäändena hindade tõstmiseks üldiselt – sel juhul võib poes kilekotte isegi tasuta jagada!

Ja pole alust arvata, et kaupmehed seda võimalust ei kasutaks. Meenutagem õppetunde lähiajaloost. Euroliiduga liitumise valguses olid tarbijad hinnatõusuks valmis ja hinnad tõusidki. Majandusbuumis kordus seesama. Rimi tuletas läinud nädalate jooksul meelde, kui üleolevalt võib suurmüüja käituda. Nii et kilekotiaktsiis säärasena peaks kaupmeeste seas saama aplausi osaliseks.

Kui aga kilekotiaktsiisi eesmärk on tõepoolest vähendada kilekottide kasutamist, siis peaks tarbija saama ka premeeritud, kui ta kilekoti ostmata jätab. Võimalus kõigi kaupade eest juurde maksta ei ole preemia.