KAIDO JAANSON

Kaido Jaanson on TÜ rahvusvaheliste suhete professor.

Ühiskond, mida me rajame, omandab üha järjekindlamalt struktuure, milleks me ise pole valmis. Ei ole valmis mitte enam üksnes indiviididena, vaid gruppide ja kihtide, mõneti ka elukutsete kaupa. Olukord, kus ajakirjandus ründab ametnikkonda, on üks selle väljendusi. Nüüd on ajakirjandus asunud ka ennast paljastama.

Kui vabariigi parimaid ajakirjanikke nimetavad seda, mis toimus Toompeal 18.-19. juunil, kas jandiks ja kaagutamiseks või märuliks ja jamaks, peab tõepoolest nõnda nentima. Ei, see ei olnud parlamentarism. Sellisena on küsimus aga valesti püstitatud.

See oli obstruktsionism, parlamentarismi seaduspärane komponent, mis annab vähemusele võimaluse väljendada oma sügavat vastuseisu millelegi. Võitlusvahend, mis saab olla vastumeelne ainult kurikuulsa demokraatliku tsentralismi mõtteviisiga läbiimmutatud inimesele. Sest demokraatlik tsentralism eeldas, et vähemus pidi enamusele sõnatult alluma, veelgi enam, tegelikult tema, see vähemus, hävitati. Obstruktsiooni likvideerimine oleks sama tee algus...

Nädalataguse laupäeva «Postimehes» kirjeldab Igor Gräzin filibusterdamist Ameerika Ühendriikides. Tema arve täpsustamata lisaksin vaid, et Texase osariigi seadusandlikus kogus on üks saadik kõnelenud järjepanu ka 29 tundi ja Euroopa parlamentide rekord peaks olema Itaalia Saadikutekoja käes 69 tunniga.

Obstruktsionism ei ole ka eestlasele võõras olnud. Millalgi kahekümnendail aastail venitas opositsioon istungi samuti hommikuni - kuidas, võib iga soovija ise lugeda. Riigikogu istungid stenografeeriti ja trükiti ning olid eesti lugejale vabalt kättesaadavad teadusraamatukoguse üldfondides ka Nõukogude võimu kõige mustematel aegadel.

Mis aga ülaltoodud arvudest järeldub, on, et eestlasest poliitik on oma põhimõtete kaitsmisel ka varem üsna väeti olnud, mingi erilisega ta pole silma paistnud. See ei tähenda, et ma nüüd kutsuksin üles üksnes obstruktsioneerima. Vastupidi, soovin, et suudetaks põhimõttelisi küsimusi teistest eristada ja siin võiks ajakirjandus oma analüüsiga kaasa aidata. Ilkudes seda aga ei tee.

Demokraatlik tsentralism ei ole ainus, mille praegune põlvkond koos emapiimaga sisse on imenud. Üks selliseid mõttelaade on näiteks ka hirm väliskapitali ees. Kogu Nõukogude propaganda ja teadus sisendas, et see tähendavat üksnes ohtu nõukogude rahva (loe: riiklikule) iseseisvusele, pidavat ainult ikka ja jälle midagi röövima.

Kahtlustused on visad meis edasi elama, kusjuures me unustame, kust nad pärit on. Ja loogiline on, et need on kõige kergemad ärkama just rahvuslikumalt meelestatud inimeste südametes, sest nii lihtne ja meeldiv on asendada sõna «nõukogude» sõnaga «eesti».

Ei mäleta, et oleksin kohanud selliseid hirme, kui uurisin materjale, mis kajastasid Eesti poliitikute ja diplomaatide katseid tõmmata Eestisse näiteks Rootsi kapitali. Selles nähti vahendit kohalike loodusrikkuste hõlvamiseks eeskätt sotsiaalsetel eesmärkidel - kuidas tagada rahvale suurem tööhõive.

Selliste kahtlustuste poolest erinevad meie tänased poliitikud eestiaegsetest. Kasutan meelega seda nüüd arhailisustuvat väljendit, sest meie praegused poliitikud on ju nõukogudeaegsed. Tsaariajal väliskapitali ei kardetud, selle idee tõi jõuliselt vene poliitilisse mõttesse Lenin ja arendas oma paranoilise kahtlustamiskompleksidega täiuslikkuseks Stalin. Täiuslikkuseks, mille killud nüüd meie südametesse on jäänud.

Alles selline nõukogulik suhtumine andis Oskar Sepre ja Madis Pesti taolistele autoritele võimaluse ja vahendi süüdistada meie põlvkonna poliitikuid «rahvusluse reetmises «rahvusluse» sildi all» kohati argumentidega, mis on mõnikord nii sarnased tänaste noorte (või ka vanemate) publitsistide suus ja kirjas. Kusjuures nende publitsistide suu juba neid nimesid, nende teoseid läbi lugemata, sülge täis koguneks. Sülge, et nende suunas sülitada.

Asjata.