Anne Applebaum.

FOTO: Peeter Langovits.

Laupäeval hukkusid Poola president, riigipanga president, kindralstaabi ülem ja veel paljud sõjalised ja poliitilised juhid, kellest osa olid minu sõbrad ja mu abikaasa kolleegid, traagilises lennuõnnetuses Smolenski lähedal metsas, üsna selle koha lähedal, kus Stalini käsul mõrvati 70 aasta eest salaja 20 000 Poola ohvitseri. Sedakorda ei kahtlusta siiski keegi salasepitsusi.


Jah, mõnel nurgatagusel veebisaidil võidakse seda ju väita, aga Venemaa ja Poola valitsus, Venemaa ja Poola ajakirjandus ning valdav osa venelastest ja poolakatest usub, et süüdlast tuleb otsida piloodi veast ja udust. Veel enam, arutelu võimalike põhjuste üle on olnud avatud ja siiras.



Poola peaminister Donald Tusk lendas otsekohe õnnetuskohale ning koos temaga Venemaa ametikaaslane Vladimir Putin. Poola kohtumeedikud jõudsid sündmuspaika vaid mõne tunniga. Venemaa valitsus on pakkunud igakülgset abi ega nõua viisat hukkunute pereliikmetelt, kes soovivad sõita Venemaale. Kõikjal võis näha telekaameraid. Venemaa lennuametnikud kõnelesid avalikult ajakirjanikega.



Selles maailmanurgas, ja eriti just selles neetud metsas, märgib tragöödia üle peetav avalik arutelu revolutsioonilist muutust.



Smolenski ümbruse metsad on täis tähistamata haudu. Seal ei ole ainult Katõnis ja teistes ümberkaudsetes kohtades mõrvatud Poola ohvitseride surnukehad, vaid ka Stalini puhastuste ohvrid, partisanid ja mässulised talupojad. Keegi ei tea kindlalt.



Kümneid aastaid oli nende matmispaikade ajalugu varjatud, neid eitati üldse või esitati poliitilistel kaalutlustel nii, nagu vaja. Mõnikord mindi valedega kaasa ka läänes.



Selles maailmanurgas on poliitikute äkiline surm sageli puhunud üles vandenõuteooriaid. Lennuõnnetuses sai hukka ka Poola sõjaaegne juht kindral Władysław Sikorski.



Tema surm Gibraltaril 1943. aastal jättis Poola otsustaval hetkel ilma kompetentsest ja kõige enam usaldatud juhist, mis hõlbustas Poola üleminekut Nõukogude mõjusfääri. Et tollal ei viidud läbi korralikku uurimist ning järgnenud sündmused tõid kaasa ainult kurja, pole imestada, et selle ümber hõljub seniajani kahtlase saladuse loor.



Pool sajandit kestnud Katõni tõe varjamine püstitas Poola ja Venemaa vahele kõrge umbusaldusmüüri, mis takistab veel praegugi kahe maa poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste sidemete arendamist. Venemaa jätkuv ajaloomoonutamine on loonud ka Venemaal endal avaliku apaatia ja künismi õhkkonna.



Varasema ja praegusegi siiruse puudumisega mineviku osas võib näiteks seletada, miks nii paljud venemaalased kahtlevad, kas valitsus räägib tõtt rahulikku elu aeg-ajalt katkestavate terrorirünnakute kohta. Tõepoolest, Venemaa võimud on selle tragöödia puhul olnud palju avatumad ja läbipaistvamad kui mitmegi omamaise tragöödia korral.



Siiski ei ole kuhugi kirja pandud, et minevik peaks olevikku oma lõa otsas hoidma. Riigid võivad muutuda, poliitiline kultuur võib muutuda avatumaks, poliitikud võivad aduda, et pole mõtet katta raskeid sündmusi pettuse looriga.



Viimasel paarikümnel aastal on Venemaa ja Poola võimud tasapisi hakanud omandama kunsti, kuidas kõnelda rahvaga, isegi kui nad mõnikord peavad paremaks seda mitte teha. Juba see on muutus ning me oleme viimastel päevadel saanud kogeda, kui tugevasti see maad võtab.



Raske on ehk sel nädalal millegi eest tänulik olla, aga ometi teeb mulle heameelt, et vähemalt selles lennuõnnetuses hukkunud väärikate riigimeeste omaksed ei pea ootama 70 aastat, enne kui nad saavad teada, mis tegelikult toimus.



See kohutav õnnetus veriselt kurjakuulutavas metsas tuletas meelde õõvastavat minevikku. Kuid sellest ei saa vähemalt uut «musta auku» piirkonna niigi tumedas ajaloos.



© New York Times Syndicate