Ahto Lobjakas: Poola Ikaros

Hukkunud Poola president Lech Kaczyński ja tema abikaasa Maria. Foto: Reuters/ScanPix

Poola presidendi Lech Kaczynski hukkumise vastukajad eri riikides paljastavad üsna üheselt mõttesuundi praeguses Euroopas, kirjutab Postimehe Brüsseli kolumnist Ahto Lobjakas.

«Me ei ole olnud inimesed enne, kui oleme oma elu ära elanud,» on kirjutanud Herder. Mingis mõttes kehtib see iga eluhetke kohta, sest inimene elab teleoloogilises maailmas, kus minevik on alati suunatud millelegi tulevas, kus olnu saab tähenduse olevalt, iga möödunud hetk on olnud ettevalmistus praeguseks.

Aga surm eemaldab elust tema elaja, naelutab elu objektina konteksti, teeb temast teiste oma. «Surm on midagi hirmsat, sest ta teeb elust saatuse,» ütles Malraux.

Nädala eest Smolenski lähedal koos 96 kaasreisijaga hukkunud Poola presidendi Lech Kaczynski elu saatuseks vormimine on alanud. Vältimatult põimuvad siin inimene ja riik. Maetuna Poola kuningate ja marssal Pilsudski kõrvale Krakovi Waweli katedraali, on Kaczynski üks Poola 1000-aastase ajaloo heerostest.

Ta asetuks samale joonele kindral Sikorskiga – esimese ajaloo poolt allatulistatud Poola Ikarosega –, kes enne surma 1943. aastal süüdistas Katõni veretöös Nõukogude Liitu. Mujale maetuna saaks Kaczynskist viieaastaseks ametiajaks valitud, kuid traagiliselt hukkunud riigipea, vastuoluline, kuid asendatav ajaloos ja mälus.

Mängus on enam kui Poola eelmise presidendi koht ajaloos. Viimne puhkepaik katedraalis oleks ühtlasi kinnitus Poola riigi traagikale – selle jagamistele, lootusetuse kustutamata heroismile, taassünnile pärast Teise maailmasõja suurimaid suhtelisi inimkaotusi Euroopa riikide seas (Brzezinski), järgnenud Nõukogude ikkele.

Ka riigid on ajaloos subjektid, kuid erinevalt inimestest on neil võimalik taas elule ärgata. Riikluse taastamine on samas kahe otsaga asi – nagu Eestigi hästi teab.

See võimendab traagilist nooti ajaloolises enesekaemuses. Poola osas on see motiiv Eestist mitu korda tugevam, seda on neli korda jagatud ja selle praegune kehastus on kolmas vabariik.

Euroopa tasand lisab sündmusele indiviidi ja riigi oma kõrval veel ühe komplitseeritud tähenduskihi, tänapäeva maailmas ehk lõppkokkuvõttes otsustava.

Traagilist narratiivi aktsepteeris The Financial Times, öeldes esmaspäevases juhtkirjas, et Poola «ajaloo kandam on Euroopa raskeim». Prantsusmaa La Croix (katoliikliku taustaga mõjukas leht) rääkis «traagilisest ajaloo irooniast», Itaalia Corriere de la Sera «ajaloo vendetast».

Diametraalselt erinev oli Poola suurima naabri ja (ühe) ajaloolise nemesise Saksamaa reaktsioon, kus polnud kohta ei ajaloole ega (enese)haletsusele.

Majandusleht Handels­blatt kuulutas pealkirjas kuivalt ühe ajastu lõppu ja teise algust: «Kaczynski surm avab hoolimata kogu traagikast tee uuele algusele».

Kaczynski oli «hoolimata kogu traagikast tõke Poola positiivsele arengule». Tema Õiguse ja Õigluse partei, kaotanuna oma ladviku, peab nüüd loobuma «patoloogilisest vastuseisust [peaminister Donald] Tuski Euroopa-sõbralikule ja tugevalt turumajanduslikule kursile».

Sügavamalt kündis Süddeutsche Zeitungi juhtkirjanik Stefan Kornelius, kellele Kaczynski esindas Poola mütologiseeritud ajaloo ohvrimentaliteeti, mille ta praegustes, soosivamates oludes pööras lepituse otsimise asemel raevukalt Saksamaa, Euroopa Liidu ja Venemaa vastu.

Katõni tähendust ähvardab nüüd Korneliuse sõnul mütologiseerimine (ja müstifitseerimine) – täpselt vastupidiselt sellele, mida vajavad Poola ja ­Euroopa.

Ridade vahelt on ütlematagi selge, et see, mida vajab Euroopa, on see, mida vajab praegune Saksamaa. Hegellikku ajaloo vaimu eneseteostust, kus möödanik on vaid dialektilise sünteesi objekt. «Poola ei pea enam ohvreid tooma. Ta on oma koha leidnud.»

Prantsusmaa olukord selles Kaczynski tragöödiast valgustatud üheaegses Poola- ja enesemääratluses on mitmetahulisem. Prantsusmaa otsib ajalooliselt Euroopas juhirolli, aga tee peal on põiki ees Saksamaa ning möödunud aegade hiilgust tuhmistab tema tsiviliseeriva missiooni seotus jakobiinide ja Napoleoniga, kel väljaspool pigem varatotalitaristlike massimõrvarite maine.

Ka ei kajastu Kesk- ja Ida-Euroopa Prantsusmaa angažeerituses Euroopaga kahetsusväärselt enama kui järelmõttena. Seda hoolimata järjestikustest idast tulnud immigrantide lainetest, kellest paljud (sh poolakad) on märkimisväärselt kujundanud maa intellektuaalset kliimat.

Prantsuse reaktsioon peegeldas seetõttu ambivalentsi, kus kaastunne seguneb kaine kalkulatsiooniga ja sõnab pigem liiga palju, kui liiga vähe. «Poola jaoks on saabunud otsustav hetk, mis määrab tulevase kursi,» kirjutas Le Figaro ja kutsus «kõiki eurooplasi» enam kaasa mõtlema Poola ja Katõniga, mis pole üksnes Poola tragöödia, vaid lasub ühe «kommunismi valena ammu meie kontinendil».

Nii Saksamaa kui Prantsusmaa elavad Euroopa püsivate jõududena (aastatuhande lõikes) tektoonilises ajas, kus raskuskeskmed liiguvad geoloogilise aeglusega ja mil on vähe pistmist väiksemate tegijate kaleidoskoopilist virvarri meenutava maailmapildiga.

Mõlemale on Poola kui mitte tee Venemaale, siis vähemalt midagi, mida esmajoones nähakse läbi Venemaa prisma – sest Venemaa on üks Euroopa mandrilavadest. Ja nii nähakse Kaczynskit enam tuleviku kui mineviku narratiivis, enam võimalusena kui kaotusena.

Tasakaalu pakuvad, nagu tavaliselt, britid, kelle kaalutud hinnang ajaloole lähtub ülejäänud Euroopaga võrreldes fikseeritud punktist. Nagu tähendas kunagi David Hume, pole mingit absoluutset garantiid, et päike homme idast tõuseks.

Absoluutide puudumisest ei tee empiiriline, kogemusele rajanev maailmakäsitlus probleemi. Elu läheb edasi, juhtugu mis tahes. «Tragöödia tõestab Poola tugevust», teatas enam kui üks leht, osutades, et Kaczynski tragöödia näitab esmajoones seda, kui kaugele riik on jõudnud demokraatlike struktuuride ülesehitamisel.

Aga kõik riigid ei ela samas ajas. Suurte kõigusoojaste kõrval on mitu korda enam püsisoojaseid, kellele väikesedki kõikumised ja kõrvalekalded elukeskkonnas on tihti otsustava tähtsusega.

Kogu oma vastuolulisusele vaatamata nii Euroopas (kus ta kiskus ühtmoodi tüli nii Saksamaa kui Venemaaga, seda nii ajaloolises kui tänapäevases plaanis) kui Poolas eneses (kus ta populaarsusnumbrid presidendivalimiste lähenedes järjest kahanesid) esindas Kaczynski praeguses Ida-Euroopas mõjukat poliitilis-intellektuaalset tüpaaži, mis on tuttav Eestiski.

Poliitilises plaanis segunevad selles abstraktne ja anakronistlik minevikuihalus ning donkihhotlik revanšism. Aga tüpaaži praktilise programmi absurdsusest olulisem on asjaolu, et sama fenomen esindab meie ühiskondades hoopis laiemat ja sügavamat kõlapinda evivat ajaloolist ebamugavustunnet. Oma maailmaaega mittekuulumise tunnet, mille võlgneme peaasjalikult tektoonilistes ajastutes elavatele Euroopa kõigusoojastele.

Iseasi on, et Poola ei ole kogu oma ajaloo surmasõlmedele vaatamata selle kaemuse just kõige stiilipuhtam esindaja. Selle riikluse DNAs on kannatuste kõrval vähemalt sama olulisel kohal ambitsioon, tahtmine olla üks suurtest, tunnustatud juhtpositsioonil.

Poola ajalugu ise on osaliselt tunnistus sellest, kuivõrd suuremad on riiki näinud konkurendina. Ja selgi nädalal ei jätnud ükski kontinendi suurem leht märkimata, millist mõjujõudu omab Poola Brüsselis.

Seda suuresti tänu president Kaczynskile, kes Saksamaalt kauples välja raha ja suurema hääleõiguse ELi otsustes aastani 2014 ning aastaid blokeeris Venemaa-ELi uue raamlepingu läbirääkimisi. Tema vastuseis Tuski suhete soojendamise poliitikale Venemaaga tegi muret mujalgi kui Varssavis.

Poola võtmepositsioon Venemaa ja ELi suhete (ja seeläbi suuresti kogu Ida-Euroopa) määramisel lähemas ja keskmises tulevikus tähendab, et Varssavi on üle pika aja taas Euroopas tegija – selles on Saksamaal ja Prantsusmaal kahtlemata õigus. Kas Kaczynskiga või ilma, tuleb loota, et Poola oma võimalusi targalt kasutab.