Kas Eesti neutraliteet tänapäeval on võimalik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EINO TAMM
Eino Tamm on Riigikogu väliskomisjoni esimees ja Koonderakonna fraktsiooni liige.
Mitmed Venemaa poliitikud ja uurijad soovitavad Balti riikidele niinimetatud Soome mudelit ehk neutraliteeti. Mida see väljend üldse tähendab? Kas neutraliteet on Eestil tänapäeval võimalik?
President Boriss Jeltsin on USA-Venemaa Helsingi tippkohtumise järel ise lubanud tagada Balti riikide julgeoleku. On alla kirjutatud NATO ja Venemaa vastastikuste suhete aluste akt. Samas teame, kui ägedalt vastandab Venemaa end NATO idalaienemisele iseäranis Eesti, Leedu ja Läti suhtes.
24.-26. märtsini kestis Genfis arvult 32. Põhja-Atlandi Assamblee nn Rose-Rothi seminar, teemaks neutraalsete riikide roll Euroopa uues julgeolekuarhitektuuris. Traditsiooniliselt neutraalsete maade - Shveitsi, Austria, Rootsi ja Soome - esindajad olid sellise koondmõiste kasutamise suhtes üksmeelel vaid mööndusega, et niipalju kui on neutraalseid riike, on ka neutraalsuse definitsioone.
Shveits on teatavasti väheseid riike maailmas, mis pole isegi ÜRO liige. Põhjus on lihtne - avaliku arvamuse kohaselt peaks 72% elanikest seda ajaloolise neutraliteedipoliitika rikkumiseks. Samas on Shveitsi välis- ja kaitseametkonna töötajad ning parlamendiliikmed järjest enam huvitatud oma maa lülitumisest rahvusvahelisse koostöösse.
Neutraliteet on shveitslastele siiani jäänud nostalgiliseks usuks oma privaatsusesse ja eripärasse. Tegelikult otsib riik lähenemist Euroopa Liidule, osaletakse NATO rahupartnerlusprogrammis (PfP), tuntakse uhkust õnnestunud eesistujamaa rolli üle OSCEs. Austria, Rootsi ja Soome on saanud Euroopa Liidu täisliikmeks, kõik nad osalevad rahupartnerluses ega välista oma arengustsenaariumist veelgi tihedamat lähenemist NATO struktuuridele.
Neutraalne teiste tahtest
Traditsiooniliselt neutraalsed riigid on üksmeelel, et pärast külma sõja lõppu on neutraliteedi sisu ja tähendus oluliselt muutunud. Austria ja Soome möönavad, et tegelikult oli neutraliteet neile riikliku iseseisvuse hinnaks. Teatud tingimustes on neutraliteet ka rahva eneseteadvuse tõstmise psühholoogiline võte. Ometi ei saa ükski riik iseennast lihtsalt neutraalseks kuulutada. Sellist asja võivad üritada vaid totalitaarrezhiimide käes vaevlevad isolatsionistid.
Neutraliteet pole mitte eesmärk, vaid tulemus, kus vastava seisundi tagavad tegelikult naaberriigid teatud julgeolekusituatsioonis asjaolude kokkulangemise tõttu. Neutraliteet on hea nii kaua, kuni riigi piirid pole ohustatud.
Tänu asjaoludele, et teised maad käsitlevad neutraalset riiki erapooletuna, on tal võimalik täita vahendajarolli paljudes rahvusvahelise elu küsimustes. Kuid see on võimalik ainult mitmepoolsete kokkulepete tingimustes.
NATO ja Euroopa Liit motivatsioonina
Kas võimalik topelt «ei» Eestile või teisisõnu väljajätmine NATO ja Euroopa Liidu laienemise esimesest ringist tähendab meie tunnustamist neutraalse riigina? Äkki on see ikkagi vaid nn hall tsoon?
Teoreetiliselt võib vastata nii ei kui jaa. Lahenduse annab sündmuste edasine areng. Neutraliteet pole isolatsionism, vaid aktiivne vahendajaroll, mis võimaldab ka majanduse kiiremat arengut. Kui Euroopa Liit, NATO, Venemaa, Saksamaa, USA ja Põhjamaad meile üksinda või koos Leedu ja Lätiga sellise austustvääriva eriseisundi annaksid, oleks tulemus hea.
Sellise arengumudeli tõenäosus on üpris väike. Pigem jääb meie rolliks üritada täita kõikvõimalikke nõudeid ja kriteeriume, et olla vähemalt formaalselt valmis liituma Euroopa majandus- ja julgeolekustruktuuridega. Teeme targasti, kui me sellise ettevalmistuse juures ei tee liiga suuri järeleandmisi ega unusta riigi põhieesmärki: saavutada Eestis inimarengu kõrgem tase.
Liitumine NATO ja Euroopa Liiduga kui eesmärk on hea motivatsioon, mille nimel majandust, riiklust ja sotsiaalelu kavakindlalt arendada. Peame oskama säilitada kindlat meelt ja olema oma taotlustes järjekindlad. Mistahes vahepealsed ei-ütlemised ei tohi tekitada lootusetust ega Eesti senise välispoliitilise kursi muutust.